Jerry Vaneki seminarist… ja koordinatsioonist

Septembri alguses toimus Lätis kahepäevane seminar kelgukoerte füüsilise ettevalmistamise teemal. Seminari esinejaks oli Jerry Vanek, kes on tunnustatud veosportlane ja üks 80-st kelgukoertele keskendunud veterinaarist maailmas. Olgu sa mistahes koertega seotud ala esindaja, selliselt inimeselt on alati midagi õppida, alustades koerte söötmisest-jootmisest, rakmete (rahvakeeli trakside) valikust ja lõpetadest treeningute planeerimisega (seminarist üldisemalt räägib Diivanihuskyd oma blogis). Kõige huvitavam minu jaoks on loomulikult aga kõik koerte keha funktsioneerimist ja mehaanikat puudutav, millest õnneks räägiti seminaril päris palju. Tore oli kuulda, et meil Massaažikoolis õpetatav koerte massaaž on väga sarnane Jerry Vaneki kasutatavate meetoditega. Ja minu näidatavad võimlemisharjutused on oma põhimõtetelt samad nagu kelgukoerte üldfüüsilist vormi parandavad ja füsioteraapia harjutused. Kui ma meenutuseks seminari materjalid uuesti läbi töötasin, siis jäi mind kummitama üks põhiline teema, mille uurimisele ma tahaksin tulevikus oluliselt rohkem aega kulutada: koordinatsioon. Minupoolne seminari puudutav postitus teebki just selle teemaga otsa lahti.

Koera (ja ka inimese) kehas tekitab “tavaline elu” pidevalt imepisikesi traumasid, mille ravimisega keha 24/7 tegeleb. Keha ravib neid traumasid just sellises asendis ja olekus nagu keha parasjagu on. Kui koer istub, siis toimub mikroravimine just selles asendis. Kui koer jookseb, siis toimub mikroravimine just jooksmise ajal ja antud liikumise ulatuses. Kõikide nende olekute ja tegevuste ajal tekib kehasse armkude ja tekib just hetkelist asendit või liikumisulatust toetavana, sest keha ravib traumasid (ükskõik kui väikeseid) ainult antud hetkest lähtuvalt. Keha on suurepärane hetkes elaja 🙂 Mida pikemalt ja mida piiratuma liikumisega on tegemist, seda rohkem tekib antud asendis armkudet, mis omakorda hakkab liikumist piirama. See ongi üks väga olulistest põhjustest, miks nii meie kui koerad tahame ja peamegi peale iga sundasendit või pikemat üheülbalist liikumist (eriti peale traumasid taastusravi osana) venitama – sellega me vähendame sundasendi ajal tekkinud armkudet ja taastame kehaosade optimaalse liikumisulatuse.

Lisaks liikumisulatuse taastamisele on venitamisel veel mitmeid teisigi häid kaassaadusi, näiteks parandab see lihaste elastsust, toonust, jõudu, ainevahetust, vereringet ja ka lõdvestumist. Ja jõuamegi ühe minu lemmikteema – närvide – juurde. Nimelt, kuidas koer (või inimene või ükskõik mis elusolend) teab, kui kaugele ta saab jala sirutada ja kus see täpselt ruumis asub? Ikka tänu närvidele 🙂 Närvid edastavad ajule olulist infot lihase pikkuse ja pingeoleku kohta, mis aitab pimesi tuvastada antud lihase (ja sellega ühendatud jäseme) asukohta ruumis. Venitusharjutusi tehes kaasatakse ka needsamad närvid, millest tulevat infot kasutab aju keha liikumisulatuse ja ruumis paiknemise hindamiseks, selle tulemusena paraneb ka kehatunnetus ja koordinatsioon. Ehk siis venitamine aitab parandada kehatunnetust ja koordinatsiooni. Veel üks boonus venitamise juures 🙂 Muide, samade protsesside abil parandab ka võimlemine ja just tasakaaluharjutused koera koordinatsiooni, aga sellest mõni teine kord.

stretching

Kehatunnetus viib meid ka järgmise seminaril arutatud teema juurde, milleks oli õlgade füsioteraapia. Kui keegi on kunagi mõnda jäset tõsisemalt vigastanud, siis ehk on meeles, kui viletsaks koordinatsioon muutus. Minul näiteks oli vasakus käes pöidla lähedal sideme rebend mõned aastad tagasi ja hoolimata taastusravist pidin pöialt uuesti kasutama õppima ja ei tahtnud seda väga pikalt üldse usaldada. Ei ole mingit põhjust arvata, et koertel vigastustest taastumine lihtsamalt läheb… Väga tore oli sellele minu varasemalt kujunenud arusaamale seminaril kinnitust saada, sest koordinatsiooni ja kehatunnetuse arendamine kuulub Jerry Vaneki jutu põhjal kindlasti taastusravi kavasse. Jessss! Lisaks kuuluvad sinna raskuse toetamise harjutused (nt raskuskeskme nihutamine), liikumisulatuse taastamine (venitamine) ja lihaste tugevdamine (veel võimlemist!). Harjutused, millest räägiti, olid väga sarnased meie tehtavatele võimlemisharjutustele. Üheks põhiliseks erinevuseks oli see, et taastusravis on ajapiirang ja sa pead võimalikult kiiresti koera harjutusi tegema saama.

Seminaril räägiti palju ka sportkoera treeningplaanist, millel ma täna pikemalt ei peatu. Küll aga tooksin välja, et ühte treeningprogrammi peaksid muuhulgas kindlasti kuuluma õige toitumine, pikemad puhkeperioodid, nö. cross-training (mitmekülgne füüsiline treening, eelistatavalt mitte põhilise võistlusalaga seotud), massaaž ja venitused. Täpselt nagu inimsportlastelgi. Vastasel juhul on läbipõlemine kerge tulema. Enne sportimist masseeri koera soojenduseks, peale sportimist venita (alati venita sooje lihaseid), võistlusperioodide vahel tee cross-trainingut.

Minu lemmikteema – koordinatsioon – kummitab mind jätkuvalt. Seminarimaterjalide läbi töötamine pani mõtte kihama ja tõenäoliselt kuulete koordinatsioonist peagi uuesti. Seniks aga head treenimist, ärge venitamist unustage, ja kuulmiseni 🙂

“Don’t rub your dog the wrong way… and don’t stretch your luck.”

img_0240

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s