Sitsida või mitte sitsida, selles on küsimus

Sitsimine on harjutus, kus koer tõstab istuvast asendist esikäpad õhku, lükkab selja sirgu ja hoiab niimoodi tasakaalu. Tegemist on klassikalise trikiga ning seetõttu kuulub kindlasti iga endast lugupidava trikimeistri repertuaari. Samuti on sitsimine hakanud kulutulena levima erinevates koerte fitnessiga tegelevates ringkondades kui “ülihea selja- ja kõhulihaseid tugevdav harjutus”. Siinkohal tahaksin arutleda teemal, kas sitsimine on tõesti hea harjutus alustamaks koera üldfüüsilist treeningut või oleks see hea harjutus hoopis juba heas vormis ja treenitud koerale?

Hakkame nüüd päris algusest vaatama seda sitsimist. Harjutus algab istuvast asendist. Järgmise etapina hakkavad esikäpad maast üles tõusma. Tõusevad, tõusevad kuni lõpuks on koera kere maaga risti, loodetavasti sirge seljaga. Sellist vertikaalse kerega asendit peaks siis koer vastavalt oma füüsilisele ettevalmistusele rohkem või vähem hoidma. Ilus sitsimise lõpp oleks esikäppade sujuv alla laskmine ja naasemine istuvasse asendisse.

Sitsimise eduka sooritamise üks alustalasid on ilus tugev istumine. Kui koer esijalad maast õhku tõmbab, siis läheb kogu raskus ainult tagajalgadele ja istuv asend ei tohi koost laguneda. Puusal istumine või tagajalgade liblikaks lükkamine, nagu alltoodud pildil näha, viitavad nõrkusele kas tagajalgades, puusapiirkonnas, vaagnaluuga seotud lihasgruppides või alaseljas [3]. Jah, kentsakad istumised viitavad tihti mõnele lihasnõrkusele 🙂 Kui koerale on tihe korralik istumine raske, siis viimane asi, mida me teha tahame, on nende nõrkade lihaste koormust veelgi suurendada.

kino-ja-pipi-istuvad

Korralik kokkupakitud istumine

Sitsimise järgmiseks etapiks on esikäppade õhku tõstmine. Tavaolukorras on koeral 60-70% keharaskusest esijalgadel. Istudes on seda vähem, aga sellegi poolest peab koer üsnagi märkimisväärse raskuse liigutama esijalgade kohalt oma tagajalgade kohale, et ta suudaks üldse sitsides tasakaalu hoida. Nii kui koer valmistub esikäppasid maast üles tõstma, tulevad mängu puusa-, selja- ja kõhulihased. Puusa- ja vaagnapiirkonna lihased peavad istmikku stabiilsena hoidma, see on ju sitsimise vundament, ja selja- ja kõhulihased tõmbavad koera esiotsa keha kohale.

Nii, mõtleme nüüd korraks. Tundub, et kõige lihtsam oleks koeral sitsimise asendisse liikuda siis, kui juba istudes on selg nii vertikaali lähedal kui võimalik ja esikäpad võimalikult tagajalgade lähedal. Mida kaugemalt ja madalamalt neid esijalgu üles peab vinnama hakkama, seda suurem koormus langeb koera alaseljale. Samuti on koeral raskem tasakaalu hoida, kui raskuskese on toetuspunktist kaugel, mis viib ka puusapiirkonnas suurte pingeteni. Kummal koeral allolevatel piltidel oleks lihtsam sitsimise asendisse liikuda?

Oletame, et koer on nüüd tihedalt istudes suutnud edukalt esijalad maast lahti tõsta ja ennast selja- ja kõhulihaste abil sirgu lükata. Ideaalis võiks selg sitsimisel olla neutraalses asendis (loe: sirge), sest nii tekib seljapiirkonnas kõige vähem pingeid [3]. Kui me nüüd mõtleme nii, et: “Ah, mis see natuke pinget ikka teeb!” ja palume koeral tema jaoks täiesti ebaloomulikus vertikaalses asendis olla, mis talle võib-olla ebamugavust valmistab, siis minu silmis me hävitame enda ja koera vahelist usaldust. Ja tavaliselt meie palved ei piirdu ühe kordusega. Ehk siis ma pigem püüan asju teha nii, et mu koerad ei tunne end ebamugavalt. Aga olgu, see on natuke teine teema 🙂

All on toodud kahe koera sitsimise asend. Heledam koer (Pipi) ei oska käsu peale sitsida, mistõttu on tema nina all maius, mis tõenäoliselt seisu mõjutab. Pipi demonstreerib neutraalset selja asendit sitsimise ajal, mis on ka seljale kõige leebem. Vasakpoolsel pildil sitsib aga Kino, kelle selg on sitsides nõgus ja tema seljale ei ole sitsimine ilmselt kõige mõnusam harjutus.

Okei, jah, tore, ägedad pildid, koerad sitsivad erinevalt, aga mida selle teadmisega peale hakata? 😀 Me rääkisime: 1) istumisest kui sitsimise vundamendist; 2) käppade asetusest,  millest sõltub, kui suurt koormust selja- ja kõhulihased peavad liigutama hakkama; 3) puusapiirkonna tugevusest, et vundament stabiilsena hoida 4) selja asendist, millest sõltuvad pinged seljas. Neid asju silmas pidades vaatame Pipi sitsimise videot:

0:10 Pipil on istudes esijalad juba tagajalgade lähedal, selg sirge, vaagnaluu on keha alla toodud (see on vajalik alaselja- ja kõhulihaste pingutamiseks [3])
0:21 hakkab Pipi ka teist esikäppa maast lahti tõstma, vaata, kuidas ta alaselja ja puusapiirkonna lihased töötavad, et alakeha stabiilsena hoida
0:29 selja- ja kõhulihased aitavad selja sirgu ajada, vaagnaluu tuleb veel rohkem keha alla
0:32 laseb Pipi end kontrollitult alla tagasi, kogu harjutuse vältel ei kadunud tihe istumine mitte kuhugi

Pipi sitsib ilusasti. Meie harjutuste repertuaaris sitsimist ei ole, aga Pipi on vabal ajal selle suur fänn ja sitsib niisama. Antud videos minu maius pigem segab, vabalt sitsides suudab Pipi oma keha täiesti paigal hoida.

Vaatame võrdluseks nüüd Kino videot. Praegu Kino enam sitsimist ei harrasta ja antud video on võetud aastatetagusest arhiivist.

0:00-0:06 midagi hullu ei tundu ju olevat? AGA 0:07 on näha, et Kino alustab küürus seljaga ning seetõttu ei saa ta vaagnaluud enda alla tuua – see juhtub alles hetk hiljem, kui esijalad on juba maast õhus. Kui vaagnaluu jääb keha alla tõmbamata, siis on vähetõenäoline, et kõik selgroo kaitseks vajalikud kõhu- ja alaseljalihased on aktiveeritud [3].
0:14 Kino ei suuda asendit stabiilselt hoida, samuti on selg nõgus kogu sitsimise vältel.
0:28 tugev ebastabiilsus alaseljas tekitab tõenäoliselt suuri nihkepingeid selgroos [3] ja seda ma ei tahaks korrata.

Sitsimine on harjutus, mis ohutuks soorituseks vajab päris head kontrolli ja toonust puusa-, alaselja- ja kõhulihastes. Kui seda kontrolli ei ole, siis ükskõik mis nurga alt vaadates seame me ohtu ennekõike koera selja. Ma olen paras tähenorija, aga minu silmis peaks kõiki harjutusi algusest peale tegema täpselt nii nagu see lõpptulemus, mida näha tahad. Kui teha viletsa vormiga harjutust, siis treenid just selle viletsa vormi jaoks lihaseid. Arvestades, kui palju on vaja hea vormiga sitsimise jaoks, kui palju elemente seal on, ei tahaks ma seda kuidagi heaks alustamise harjutuseks pidada. Kui aga koer on juba heas vormis, siis miks ka mitte 🙂 Omaette põnev teema on ka koerte kehaehitus: kas sitsimine sobib igasuguse kehaehitusega koerale või pigem mitte? Aga sellest juba mõni teine kord, seniks olge mõnusad ja kuulmiseni 🙂

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s