“Physical before behavioural” ehk “füüsiline enne käitumuslikku”

Ma olen üsna kindel, et kõikidele koeraomanikele on tuttav tunne, kus palud koeral midagi teha, see midagi on koerale juba tuttav ülesanne, ning koer kas ei tee, teeb seda kõhklevalt või hoopiski loobub üritamast. Enamasti proovime siis paar korda veel. Kui “probleem” püsib, siis käime heal juhul igaks juhuks arsti juures, saame teada, et tervis peaks koeral justkui korras olema ning antud harjutusi võib koeraga edasi teha. Siis pöördud treenimise juurde tagasi, proovid ikka ja jälle uuesti, täpselt sama harjutust ja koer justkui ikka ei tee nii nagu sa enda meelest oled õpetanud.

Toon ühe illustreeriva näite. Käisin oma noorema koera Pipiga sõnakuulelikkuse trennides ja püsivus ei tahtnud mitte kuidagi välja tulla. Küll ta niheles, muutis asendit, tõusis püsti. Mina panin ta alati uuesti istuma/lamama, lolli järjepidevusega palusin mina temalt üha uuesti sama harjutust ja täpselt samasuguse järjepidevusega loobus tema harjutuse tegemisest. Seda nii trennis kui ka kodus. Ükskõik missuguseid positiivseid meetodeid ma ka ei kasutanud, terve aasta jooksul ei suutnud ma enda meelest Pipile selgeks teha, mida see “istu” või “lama” õigupoolest tähendab. Pipi puhul oli teada, et tervis ei ole 100% korras, aga sellegi poolest ei tulnud ei mina, treener ega vet arst selle peale, et pikem istumine või lamamine võiks Pipi jaoks füüsiliselt keeruline olla. *

Asi jäigi sinnapaika. Mingil hetkel loobusin Pipiga sõnakuulelikkuse tegemisest ning hakkasin pühenduma koerte võimlemisele. Kuna Pipi oli oma vabal ajal lohakas istuja, siis oli üheks võimlemise eesmärgiks saada ta vabal ajal paremini istuma – eesmärk, mis mulle alguses täiesti lootusetuna tundus. Seost püsiistumisega mul tol hetkel veel ei tekkinud. Kolme kuu möödudes hakkas Pipi aeg-ajal korralikult istuma, poole aasta möödudes istus Pipi juba peaaegu alati korrektselt, täiesti omal initsiatiivil ja ilma igasuguse minupoolse istumise “korrigeerimiseta” (siin mõtlen seda, et kui koer natuke lohakalt istub, siis meelitad ta nt maiusega paremini istuma – seda ma ei teinud). Ja teate, mis? Ma võin nüüd öelda Pipile “istu”, minna ise teise tuppa, toimetada ja minu naastes istub ta ikka veel sama koha peal ilma mingit kõhklust näitamata. Ehk Pipi jaoks oli istumine sõnakuulelikkuse kontekstis füüsiline probleem ning häda ei olnudki mitte veterinaaria vallast ning mingi uhke röntgenseadmega tuvastatav vaid Pipi lihased ei olnud istumise jaoks piisavalt tugevad. Mis tunne Pipil võis olla, kui mina järjekindlalt palusin tal sõnakuulelikkuses istuda, tema järjepidevalt ütles mulle, et see istumine on jube ebamugav ja võibolla isegi valus, ning mina lihtsalt eirasin teda? Minu meelest ei ehitata niimoodi usalduslikku ja töötavat koostööd, mida me kõik ju tegelikult sisimas loodame. Always assume physical before bahvioural. Ma arvan, et selle taipamine on minu lühikese võimlemiskarjääri jooksul üks olulisemaid asju.

Pipi istumine

Istumisega on nüüd korras, vähemalt Pipil – Kino, mu vanem koer, on ka istumisprobleemiga, aga see las olla mõne teise postituse teema 🙂 Minu suureks rõõmuks aga hiilib see koera füüsilise vormi jälgimine aina rohkematesse meie tegevustesse ja ma olen täiesti kindel, et see teeb nii minu kui mu koerte elu lihtsamaks. Kusjuures see on ka põhjus, miks minu koertest ei näe mingeid uhkeid trikivideosid. Ma olen edev ja tahaksin väga oma koertega vingeid trikke teha ja teistelegi näidata. Aga iga kord, kui ma proovin, siis avastan jälle mõne uue füüsilise “osa”, mis ei ole minu meelest piisavalt tugev ning millega ma siis eraldi tööle hakkan. Võtame näiteks Pipi esikäppadel seismise video, mille ma mõni aeg tagasi postitasin.

Tore video ju, ma ei meelita Pipit otseselt maiusega vaid ta saab tagakäppade ülestõstmise pakkumise eest preemiat. Muide, maiusega meelitamine kipub koera loomulikku kõhklemist või ebamugavust varjama, sheiping on märksa parem viis eriti just keerulisemate trikkide saavutamiseks. Midagi katastroofilist siin videos ei juhtu, küll aga läksime Pipiga peale selle video vaatamist uuesti baasharjutuste juurde tagasi.

kurikuulus-esijalgadel-seis

Kõige esiletorkavam “jama” antud videos on Pipi esijalad, mis ei asu kõrvuti ning on harkis. Üks kord selline seis midagi halba ei tee, korduvalt niimoodi harjutades treenime õlgade lihaseid aga just sellises asendis ja ebasümmeetriliselt – ei ole äge. Teine, aga märksa kehvemini märgatav “jama”, on oluliselt tõsisem. Nimelt kaldub Pipi puusast paremale ning seetõttu läheb selg kõveraks. Kusjuures Pipil on soodumus selg paremale kõveraks ajada ja seda ei taha ma mitte kuidagi soodustada, pigem vastupidi. Antud olukorras võib selle puusast paremale kaldumise taga olla mitu põhjust: 1) kivi ebatasane ning võibolla mitte just kõige kindlam pind; 2) alaselja- ja kõhulihased ei ole antud harjutuse jaoks piisavalt tugevad; 3) ebasümmeetriline seljalihaste tugevus või hoopiski lihaspinged. Need on põhjused, mis ma ise suudan praegu välja mõelda ning nende kõigiga saab tööd teha, et seda kätelseisu harjutust paremaks ning reaalselt ka kasulikuks muuta.

Kuna ma täitsa tõsiselt olen huvitatud sellel esijalgadel seisu õpetamisest ning unistan mingil hetkel ka ainult esijalgadel kõndimise õpetamisest, siis tegin plaani. Pipiga olime eelnevalt teinud tagajalgu ning üldfüüsist tugevdavaid harjutusi, õlgadega me eraldi ei olnud vaeva näinud. Nüüd tuli see siis ette võtta ja alustasin päris algusest, et veenduda kõikide vajalike lihasgruppide piisavas tugevuses.

1) Seismine, pea liigutamised ning raskuse nihutamine nii, et esikäpad on ebastabiilsel pinnal

baasharjutus-tase-1

2) Samad harjutused aga nii, et nii esikäpad kui ka tagajalad on ebastabiilsel pinnal ja tagajalad natuke kõrgemal

baasharjutus-tase-2

3) Jällegi samad harjutused, aga nii, et tagajalad on märksa kõrgemal

baasharjutus-tase-3

4) Baasi olemasolu kinnistamine võttis meil Pipi hea vormi juures kuskil 1 nädal (mitte nii pika võimlemiskogemusega koertel tasub oluliselt kauem harjutusi 1 ja 2 teha), nüüd harjutame nii, et tagajalad on palju kõrgemal ja nii esijalad kui tagajalad on ebastabiilsel pinnal. Seda varianti harjutame veel tükk aega, et veenduda Pipi õla-, kõhu- ja seljalihaste piisavas tugevuses ning võimes tulla toime ka kõige libedamate ja ebatasasemate pindadega, kuhu peale tagajalgu upitada. Kui asi valmis, siis teeme Pipiga uue video ja näitan teilegi 🙂

Sellise võimlemise baasharjutuste juurde tagasi mineva kavaga kindlustan, et Pipi kõik lihasgrupid on piisavalt arenenud, et nii rasket harjutust ükskõik mis oludes teha.

Ma soovin, et me kõik oma koeri rohkem jälgiksime ning lisaks koolitamise osas harjutuste tükkideks võtmisele ka koeri kõikide harjutuste jaoks piisavalt hästi füüsiliselt ette valmistaksime. Neid hetki, kus me tegeleme “koolitamisega”, kui tegu võib olla puhtalt füüsilise murega, võiks vähem olla. Füüsiliselt hästi ettevalmistatud koer suudab keerulisi harjutusi oluliselt kiiremini õppida ning tulemus näeb tõeliselt äge välja. Ja loodetavasti suudan selle põhimõtte tõestuseks mingi hetk ka neid vingemaid trikke oma koertega demonstreerida 😀

Olge mõnusad ja head treenimist!

* Väga paljudel koertel võib ka tegu olla mõne vaimsemat laadi probleemiga, mida ma siin hetkel ei kajasta. Vaimsemate murede korral soovitan väga Diivanihuskyde blogi 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s