Kui “ei” tähendab “ei”

Möödunud kevadel käisime mu vanema koera Kinoga koerte seikluspargis Tagadil. Kes ei ole käinud, siis seal on selline tore turnimisrada koertele, kus saab ronida, hüpata, joosta ja roomata. Kõik oli tore, Kino tegi kõike innukalt kaasa nagu talle omane. Raja lõpuosas on püstised palgid, mis on erineva kõrgusega ning asetsevad sirgjoonena kuskil 40 cm eemal üksteisest, kokku on kuskil 10-12 palki. Peale vaadates ma ei saanudki aru, kas koer peaks palkide vahel slaalomit tegema või hoopis palgilt palgile liikuma? Igatahes, me tegime mõlemat. Selliste palkide otsas tasakaalu hoidmine ja ühelt palgilt teisele edasi liikumine on koerale päris (kui mitte öelda “väga”) keeruline ülesanne. Seda nii koordinatsiooni, tasakaalu kui ka tugevuse mõttes. Raja alguses on palgid madalamad, sealt Kinoga alustasimegi. Kõik läks ilusasti, alguses ma olin valmis harjutust katkestama, aga Kino oli nii tubli, liikus ilusasti ja kontrollitult ühelt palgilt teisele. 2-3 palki oli raja lõpuni jäänud, kui Kino ühel palgil seisma jäi ja kõhkles. Kuna mina olin temast eespool ja mul oli meelitamiseks maiust, siis otsustas Kino kõhklusest hoolimata edasi tulla … ja kukkus.

seik3-1170x400

Pilt pärineb lehelt koerteseikluspark.ee

Oma kõhklusega ei üritanud Kino minu autoriteeti proovile panna. Ta ei üritanud katsetada, kas nüüd äkki on see tema hetk, tema võimalus maailm enda käpa alla saada. Oma kõhklusega üritas Kino mulle hoopis öelda, et harjutus oli liiga raske, ta ei olnud valmis selleks, ta oli väsinud või hoopis pind oli tema jaoks liialt libe. On väga tõenäoline, et ta oli kerget ebakindlust juba paar sammu varem näidanud, aga mina ei märganud seda oma edasimarssimise tuhinas. Ja mida ma sellega saavutasin? Ma tõestasin Kinole, et mulle ei tasu järgneda, sest ma ei märka, kui temal mingi mure on. Ma kahjustasin meievahelist usaldust. Lisaks veel see kehv enesetunne vähemalt pooleks aastaks, et ma olen oma koera alt vedanud. Jah, ma tunnen end siiani halvasti kevadel juhtunu pärast. Ainus hea asi selle juhtumi juures on saadud õppetund: kui koer ütleb “ei”, siis tasub teda kuulata.

x9fq1na

Viimane pool aastat on üldse väga silmiavav olnud. Suve algul hakkasin Debbie Grossi juures koerte fitnessit ehk võimlemist õppima, põhiliseks inspiratsiooniks oli Pipi, kellega ma olin selleks aastaks juba pea 2 aastat arstide vahet jooksnud. Debbie üks põhimõtteid on alati jälgida koera meeleolu ja mitte kunagi töötada läbi väsimuse. Kui me teeme harjutusi kõhkleva või väsinud koeraga, siis kannatab harjutuse sooritus ja kvaliteet, rääkimata koera usaldusest. Ja ega keha loll ei ole. Väsimuse korral hakkab ta nõrgemate lihaste puudulikku tööd kompenseerima tugevamate lihasgruppidega ja igasugune võimlemine kaotab täielikult oma mõtte. Lisaks on võimlemise puhul eesmärgiks teha lihaskonda tugevdavaid ja koordinatsiooniharjutusi nii, et koer suudaks nende harjutuste käigus “õpitut” päriselus kasutada. Kui me teeme harjutust kehva kvaliteediga (kas siis kõhkluse või väsimuse pärast), siis kandub kehv liigutuste kvaliteet ka pärisellu ning võistlusväljakule. See võib tunduda iseenesestmõistetavana, aga kas me tegelikult oskame märgata koera meeleolu ja väsimust? Kas Sina tead, mis on Sinu koera väsimusmärgid?

Ma väga kahtlen, kas minagi oma koerte kõiki väsimusmärke tean. Kino puhul olen avastanud, et kui ta väsima hakkab, siis tihti tekib tal “passiivne” kõhklus – ta justkui viivitab harjutuse sooritusega. Kino on VÄGA toidumotiveeritud ja kipub kergelt toidule fikseeruma, aga väsides muutub see pilk veelgi hullumeelsemaks ja kinnistunumaks. Lisaks tugevneb maiuse haaramine. Vanusega on lisandunud ka värin tagajalgades, kui väsimus kallale kipub, ning randmete nõtkumine mõningate harjutuste puhul. Pipi on natuke teistmoodi. Pipi puhul on üks väsimusmärkidest hetkeline kõrvale vaatamine. Lisaks muutub ta pesuehtsaks krokodilliks ning kipub ka vinguma. Ja kui ma ikka üle igasuguse piiri harjutustega lähen, siis tuleb väsides “aktiivne” kõhklus ehk väsimustants.

Siin on üks video meie põlvede füsioteraapiakursusest, kus on näha Pipi väsimustants. Harjutuse põhimõte on teha istu-seisa harjutust nii, et esikäpad on kõrgemal ja tagajalad on ebastabiilsel pinnal. Antud videole eelnesid teised harjutused ja me ei alustanud päris värskelt. Tol ajal ei osanud ma seda märgata, aga nüüd torkab silma, et kohe esimesest istumisest hoiab Pipi selga viltu, esimene hullem istumine koos kõvera seljaga on 0:06. Esimene mini-väsimustants on 0:20, teine 0:31 ja Pipil saab lõplikult villand 0:43. Igale väsimustantsule järgneb väga vilets ja kõver istumine koos ettepoole keeratud vasaku tagajalaga. Kas me ideaalse harjutusena näeme vaimusilmas, et koer tõmbab istu-seisat tehes selja viltu? Ei. Ja selle pärast ei taha me seda ka võimlemisel näha. Praeguseks olen ma targemaks saanud ja suudan õnneks väsimuse tabada tihti enne väsimustantsuni jõudmist 🙂

Väsimusest natuke erinev teema on kõhklemine, mis samuti mõjutab füüsilist sooritust ning vajab tähelepanu. Kui me oleme välistanud väsimuse, siis minu silmis on kõhklusele veel kaks füüsilist põhjust: 1) koeral on antud harjutusega/objektiga seoses mingi negatiivne emotsioon, 2) koer ei ole füüsiliselt valmis antud harjutust tegema. Esimesele variandile on mul kohe lähiminevikust hea videonäide tuua, nimelt Pipi sõõrikul. Alguses kõhkleb Pipi päris tugevalt enne sõõrikule astumist (märkad keelelimpsatust?) ja teate, miks? Just eelneval katsel olin ma seda sõõrikut kehvasti kinni hoidnud, Pipi lendas liiga innukalt peale ja libastus. Sellest piisas, et Pipil sära silmist kustutada ja temas sõõriku suhtes vastakaid arvamusi tekitada. Peale harjutust jällegi Pipi libastub, nagu videos näha, ja see ei ole tore.

Ka füüsilise ettevalmistusega (või pigem selle puudumisega) seotud kõhkluse osas on mul videomaterjali jagada 🙂 Kas siis õnneks või kahjuks… Olime kuskil 2 kuud Pipiga Debbie juures võimlemist harrastanud, kui minul tuli keniaalne (kirjaviga on taotluslik) idee proovida kodukootud vahenditest “mägi” ehitada. Rõhutan, et koolitajal ei olnud inspiratsioonipuhanguga mitte mingit seost. Mägi on selline harjutus, kus on erinevate kõrgustega ebastabiilsed pinnad ning koer peaks teoorias ilusasti rahulikult ja kontrollitult üles-alla liikuma. Tulemus oli kõike muud kui ilus. Pipi kuidagimoodi ukerdab üles ja alla tagasi. Kõhklust ei ole selgelt näha, sest maius on nii tugevalt nina all. Aga on selge, et Pipi keskel olevat uba ei usalda. Osa ebaõnnestumise süüst lasub kindlasti halvasti ülesseatud varustusel. Aga osa on ka minupoolsel Pipi ettevalmistamisel või täpsemalt selle puudumisel antud harjutuse edukaks soorituseks. Viga seisnes selles, et ma ei olnud kõiki harjutuse osasid eraldi harjutanud, üritasin kohe lõppharjutust teha ja mul ausalt ei olegi rohkem midagi öelda.

Enda lohutuseks näitan siin ka videot oluliselt hilisemast “mäest”, kus ka norimist jagub, aga mis juba palju parem välja näeb. Võtmesõnaks on siin harjutuse osadeks võtmine, osade eraldi harjutamine ja siis alles terviku kokkupanek – nii nagu igal koera koolitusalal.

Kas olete tähele pannud, et kõikides nendes lugudes ja videotes on lisaks kõhklusele ja väsimusele veel üks põnev faktor, milleks on maius ja täpsemalt maiusega meelitamine. Maius on suurepärane vahend varjamaks koera kõhklust ja väsimust, nina all oleva maiuse saamiseks on koerad nõus pingutama rohkem kui muidu. Ja see ei ole alati hea asi. Kui maiusega meelitamist kasutada, siis on minu meelest eriti oluline oma koera tunda ning märgata väiksemaidki signaale kõhklusest või väsimusest, sest maiusele pimesi järgnemine läbi väsimuse ei taga kohe kindlasti harjutuse head kvaliteeti. Üks võimalus maiuseprobleemi vältmiseks on kasutada sheipingut. Ma ei pea siin silmas maiusega meelitamist ja klikkeriga markeerimist 🙂 Vaid seda puhast sheipingut, kus koer pakub iseseisvalt liigutusi ja tegevusi ning saab õige “vastuse” eest markeri ja preemia. Osava koerajuhi puhul peaks see tagama maiusega meelitamisega võrreldes koera liigutuste parema motoorika ja harjutuste kvaliteedi. Lisaks on veel see eelis, et täiesti iseseisvalt harjutusi pakkudes kalduvad koerad ikka nende asjade poole, mida nad reaalselt võimelised tegema on. Sheipingut kasutades ei muutu maius nina all ka harjutuse sooritamise vihjeks või “märksõnaks”. Kahjuks aga ei ole mina veel nii kõva sheipija, et seda meetodit edukalt kasutada. Küll aga kavatsen selle peale fitnessi õpinguid käsile võtta.

Kui nüüd Kino loo ja silmiavavate kogemuste juurde tagasi tulla, siis ma arvan, et väsimuse ja kõhkluste märkamine oli Pipi füüsilises arengus võtmesõna. Me olime minu fitnessi õpingute alguseks päris pikalt füsioteraapiaga tegelenud, aga osad asjad ikkagi häirisid mind Pipi olekus ja liikumises. Ja seda ilmselt tänu pidevale halva kvaliteediga harjutuste sooritamisele. Halb kvaliteet ei olnud üldsegi mitte tahtlik, ma lihtsalt ei osanud õigel ajal harjutust lõpetada või olulistele signaalidele, mis viitasid väsimusele ja kõhklusele, tähelepanu pöörata. Ma ei väida, et ma nüüd tean kõike oma koerte väsimusmärkidest või ise alati õigel hetkel lõpetan – ainult-üks-kord-veel on lihtsalt liiga võimas inimlik omadus. Samas ma olen 100% kindel, et on veel varasemad märgid, mis viitavad kohe-kohe tulevale langeva kvaliteediga sooritusele, ja ma keskendun pingsalt, et aina varem see hetk ära tabada. Kui koer peab väga konkreetselt “ei” ütlema, siis oleme suure tõenäosusega hiljaks jäänud ja on tõesti viimane aeg harjutus lõpetada. “Ei” tähendab “ei” ja targem on seda austada 🙂

Head treenimist ja olge muhedad 🙂

giphy

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s