Süvalihaseid kellelegi?

Viimasel ajal on mind painanud küsimus, miks peaks keegi tahtma ja viitsima teha oma koertega samasuguseid (ja olgem ausad – ka igavana tunduvaid) harjutusi nagu mina oma koertega teen. Seismine, seismine pea liigutustega, raskuse nihutamine, istu-seisa jne. Samal ajal on ju võimalus käia oma koeraga näiteks agilitys või mõnes trikitrennis, mis on märksa rohkem hasartitekitavad, tunduvad lahedad nii koerajuhile kui koerale. Ja lisaks on seal ju ilmselge, et mingisugune füüsiline treening tuleb ka kaasa. Ei kujuta hästi ette, et üle takistuste hüppamine ja ronimine ei oleks füüsiline treening. Samas on päris kurb vaadata, et tegelikult on väga paljud populaarsemates trennides ja isegi võistlustel käivad koerad üsnagi kehvas vormis ja enamasti see vorm ei parane, sest piirdutakse vaid ühe või äärmisel juhul kahe treeningtüübiga: spordiala + jalutamine. Kas Rasmus Mägi tegeleb hommikust õhtuni ainult tõkkejooksuga või on tal treeningkavas ka teisi harjutusi? Kahjuks on koerad usinad ja poevad vahel nahast välja, et sooritus ära teha. See süvendab meie arusaama, et koer on heas vormis ja rohkem me sellesse teemasse tihti ei süvenegi. Kui koeral on juba seistes selg kõver, siis see jääb tahaplaanile, sest ta suudab ju raja kiiresti läbida, järelikult on vorm hea.

Siit aga tuleb üllatus: kõiki lihaseid me ei saa ainult liikuvaid (peenem sõna oleks dünaamilisi) harjutusi tehes treenida. Süvalihased (ingl k core muscles) on ühed nendest. Süvalihaste all ma mõtlen siin nii kerelihaseid (selja-, kõhu-, puusapiirkonna lihased) kui suurte lihasgruppide all olevaid väiksemaid lihaseid. Süvalihased hoiavad keha püsti, toestavad liigeseid, hoiavad rühti ja kaitsevad selgroogu. Võibolla olete kuulnud, et inimeste treeningkavades suunatakse süvalihaste treenimiseks näiteks joogasse, pilatesesse, soovitatakse teha planku (küünartoenglamang – nii uhke sõna eesti keeles välja mõeldud 😀 ), käpukil diagonaalsete jäsemete tõsteid, külili lamades jalatõsteid jne. Nende trennide ja harjutuste läbiv joon on rühi hoidmine ja rahulikud harjutused – ei mingeid hüppeid, sprinte või muid kiirete liigutustega harjutusi. Esmajärjekorras “õpetatakse” süvalihased tundma liigeste ja selja normaalolekut, vaikselt hakatakse tasakaaluga mängima, selga ja liigeseid proovile panema. Eesmärgiks on jätkuvalt sirge selg ja stabiilsed liigesed ning raskust tõstetakse nii, et süvalihased suudavad oma ülesandeid täita.

ff90bda88d8f54115cb6e97c9fbbc1d0

Inimeste puhul teatakse, et süvalihaste treening aitab vältida valusid alaseljas, parandab rühti, aitab vältida vigastusi ning aitab ka sportlikule sooritusele kaasa (vabandan teaduslike viidete puudumist, mitteteaduslik info siitsiit ja siit). Kas on mingi põhjus, miks see koertele nii ei peaks mõjuma? Ma kahtlen, aga kui keegi teab põhjust, siis võib julgelt teada anda. Mitteteaduslikud blogiartiklid koerte süvalihaste kohta leiab siit ja siit. Aga koerad on ju neljal jalal liikuvad olendid, mis rühist me nende puhul räägime? Aah, hea, et see nüüd jutuks tuli, see on juba tükk aega mul hingel kripeldanud. Nimelt saame ka koerte puhul rääkida sirgest seljast. Täpselt nagu nurgestuski tundub see aga täiesti mõistetamatult olevat peamiselt näituseinimeste teema (nurkadest räägin hoopis selles artiklis). Enamikul koeratõugudel peaks olema sirge selg, st turjast on selg õige natuke kõrgem kui puusast ning turja ja puusa vahel on selg sirge. Mitte nõgus, mitte küürus, sirge. See ei ole mitte iluteema, see on funktsiooni ja süvalihaste tugevuse teema, mis puudutab ka Le Kraanze mitte ainult peenemaid tõuge ja näitusekoeri. Järgmine kord kuhugi koerarohkemasse kohta minnes vaadake ringi, kui paljudel koertel on sirge selg, kui paljudel nõgus, kui paljudel küürus (mõnel tõul muidugi peabki natuke teistsugune selg olema nende funktsioonist tingituna). Ma arvan, et vaatepilt võib üllatada. Alltoodud pildil on näited erinevatest selgadest koeratüüpidel, kellel peaks olema sirge selg. Pipi sirge selg on saavutatud ainult tänu võimlemisele. Kino küürus selg on work in progress nagu ka Ronni nõgus selg (mis, muide, on tänu võimlemisele juba oluliselt paranenud).

Siin on muide üks väga oluline faktor, mida ma ei saa mainimata jätta. Arenenud seljalihased (süvalihased) on võimsad ja paksud, koera selgroog peaks parima kaitse saamiseks lihaste vahel peidus olema ja vaid pealtpoolt kombatav olema. Samuti hoiavad õigete harjutuste teel arendatud seljalihased koera selga sirgena ja ei tohiks olla probleeme nõgusate või küürus selgadega. Mõtleme korraks selle info peale: arenenud lihased tähendavad üldiselt, et koera selg on sirge ja selgroog on ainult natuke kombatav; kui koera selg on nõgus või küürus, siis ei ole ilmselt lihased just kõige arenenumad. See omakorda tähendab, et selgroog jääb kohati kaitseta ning ebaloomuliku asendi tõttu on seljas täiendavad pinged. Samuti ei suuda nõrgad seljalihased ju selgroogu liikumisel stabiilsena hoida. Kui koer ei suuda seista sirge seljaga 30 sekundit, siis kuidas me saame eeldada, et ta kogu agility raja või SK kõrvalkõnni skeemi suudab kontrollitud seljaga läbi teha? Oeh, sain välja öelda. Lisaks tuleb koera liikumine seljast, seljalihaste areng mõjutab nii kiirust kui tõukejõudu. Seljalihaste (jätkuvalt räägime süvalihastest) arendamist ei ole võimalik ületähtsustada. Sasha Foster toob oma raamatus “Canine Cross Training” välja erinevatel koeraspordialadel vajaliku süvalihaste arengutaseme nelja palli skaalal: agility, karjatamine, päästekoerad, flyball vajavad neljandat ehk kõrgeimat taset, matkamine kolmandat ja tasasel pinnal jooksmine teist taset.

276b86b32afa3c0ec29be0d9e642ca82

Mõni inimene on lausa sündinud atleet (mitte juust), sama on koertega. Mitte kõigil ei ole süvalihastega probleeme. Sue Ailsby mainis ka oma kursusel Structure and Movement, et hea nurgestusega vähetreenitud koeral võib märksa arenenum lihaskond olla kui kehva nurgestusega palju treenitud koeral. Küll aga püsiksin mina ohutuse poolel ja treeniks neid süvalihaseid ikkagi, eriti kui ma ei oska 100% hinnata, kas see nurgestus on nüüd ülihea või mitte. Süvalihaste treenimise juurde tulles, kas märkate sarnasust inimeste süvalihaste treeningus ja selles, milliseid “igavaid” harjutusi mina koertega teen? Ma loodan, et märkasite 🙂 Lõpuks paistab valgus ja Debbie Grossi koolkond tundub loogiline: kõigepealt õpetad koera keha selga ja liigeseid normaalasendites hoidma, järjest lisad tasakaalu häirivaid faktoreid nagu pea liigutused ja tasakaalupadjad. Kõikide harjutuste juures jälgid selga. Harjutuste kava koosneb umbes viiest etapist, millest alles viimane on dünaamilised harjutused.

Süvalihased on lisaks seljale ka kõhupiirkonnas ja liigeste ümber, eesmärgiks just nende piirkondade stabiilsena hoidmine. Samas, arvestades selgroo rolli nii meie kui koerte kehades, on selgroo kaitse ja rühi hoidmine minu meelest üks olulisemaid süvalihaste rolle. Ma ei suuda seda ületähtsustada. On aeg vaadata koeri objektiivse pilguga: kas ta jookseb kiiresti ja on seega heas vormis või tal on selg sirge ja on hoopis selle tõttu heas vormis?

Head treenimist ja olge muhedad 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s