Istu, kaks

Loen hetkel Kathy Sdao raamatut “Plenty in Life is Free”, kus autor mõtiskleb NILIF (Nothing in Life is Free) meetodi kasutamise üle koerte koolitamisel. NILIF meetodi järgi peaks koer iga hüve välja teenima. Toit, pai, jalutuskäik, mäng – kõigele peab eelnema mingisuguse käsu täitmine. Kui koer käsku ei täida, siis hüve ei saa. Vähemalt nii lihtsakoeliselt seletatakse Kathy Sdao raamatus antud meetodit. Raamatu autor toob välja ka lõigud erinevate NILIF meetodit promovate treenerite materjalidest ning see on täiesti uskumatu, kui paljudes materjalides soovitatakse sellise üldise käsuna “istu” käsklust. Koer peaks istuma enne uksest väljumist, enne söömist, enne tervitamist, enne pai saamist jne. Sellest jääb mulje justkui oleks istumine niivõrd lihtne ja iseenesestmõistetav tegevus, mis on jõukohane igale koerale. Aga mis siis, kui koeral põlved valutavad või artriit on? Kas koer siis ei saa ei jalutama, süüa ega juua, sest ta ju ei istu? Koerte istumine on mulle südamelähedane teema, sest ma olen oma mõlema koera puhul näinud, et ei ole see midagi nii lihtne. Pipi lugu te olete juba kuulnud ja samuti rääkisin istumisest sitsimise artiklis, kus on ka näited korrektsest istumisest. Täna on Grand Old Lady Kino kord.

Kino hakkas sõnakuulelikkuse (SK) ja agilityga tegelema 6-aastaselt, kui ta minu esimeseks koeraks sai. Jah, Kino ei ole alati minu koer olnud 🙂 Me käisime ka võistlemas, SK-s on meil ALG klassis mitu I järku ette näidata ning agilitys jõudsime A3 tasemele, mis oli tõsiselt tore kingitus Kino 9. sünnipäeva puhul. Igas olukorras, nii agility stardis kui ka SK võtetes, oli püsivus Kino leivanumber. Kui Kino umbes 8-aastane oli, siis hakkasid püsivuses probleemid tekkima, nii lamamisest kui istumisest tõusis Kino seisma. Täpselt nagu Pipigagi proovisin ma erinevaid meetodeid, et see püsivus tagasi saada, aga tulutult. Probleem oli hullem talvel, suvel justkui läks paremaks, mis pani mind mõtlema, et äkki oli tegu artriidiga, koeral vanus ka juba viisakas… Möödunud kevadel jäi Kino pensionile ja “müstiliselt” kadunud püsivusele ei olnud justkui mingit põhjust enam mõelda.

Aga ikkagi, ma ei saa seda asja ju lahendamata jätta, eriti oma uute teadmiste valguses 😀 Jah, tegu võis olla koolitusliku probleemiga ning artriidiga, aga kas äkki võis midagi veel olla? Kaks kuud tagasi tuli fitnessi koolitusel jutuks istumine ja erinevad istumistehnikad. Minu mõttemaailmas oli alati eksisteerinud peamiselt koera “tahapoole” istumine, kus koera tagajalad on paigal. Selline istumine oli väga tähtis Pipi taastusravis ning SK trennides olin ma seda istumist kui ainuõiget ja koerajuhile kõige lihtsamat (nii kuulsin räägitavat…) istumist drillinud. Pange tähele seda viimast lauset “…koerajuhile kõige lihtsamat…”. Fitnessi kodutööde vastustes selgus aga, et tegelikult on istumistega nii: ettepoole istumine sobib enamikule koertest, tahapoole sobib vähestele. Kui kahtled, vali ettepoole istumine. Superstaar Pipi näitab siin, mida ma pean silmas “tahapoole” ja “ettepoole” istumise all:

Ta on ikka suht stiilne peni, onju 🙂 Pipi puhul ma julgen öelda, et temal ei ole vahet, kas istuda ettepoole või tahapoole, ta teeb oma vabal ajal mõlemat sõltuvalt tujust. Minu suureks üllatuseks tuli see ettepoole istumine lausa hüppega, mis näeb veel eriti äge välja. Süvalihaste treenimine teeb tõepoolest igasugused tehnilised vigurid palju lihtsamaks. Aga aitab kiitlemisest… Kui ma hakkasin kaks kuud tagasi Kino istumist vaatama, siis seal ei olnud küll millegagi kiidelda. Käsu peale istub Kino tahapoole (nagu ma usinasti SK jaoks olin õpetanud), tagumik lausa kukub vastu maad ja videot vaadates jääb mulje, et maa värises. Jah, SK-s on vaja kiiret istumist, aga kas just sellist… Kino istumine oli kõike muud kui kontrollitud, aga füüsilise arengu jaoks on just kontrollitud liigutused olulised. Ettepoole ma ei ole õpetanud Kino istuma, aga mind hakkas tõsiselt huvitama, kuidas Kino ettepoole istumisega hakkama saab. Ka see katse on videos näha.

Kui kohe ei ole kahe istumisstiili erinevus näha, siis all on toodud lõpptulemuse pildid: ülemine on tahapoole istumine ja alumine ettepoole istumine. Nagu öö ja päev. Tahapoole istudes oli Kinol selg küürus ja esijalad tunduvad kohe-kohe alt ära vajuvat. Ettepoole istudes suudab Kino palju paremat seljajoont hoida. Ja ma võin kinnitada, et see tahapoole istumisest tingitud küür ei ole teps mitte vanadusest, mul on fototõestust ka aastatetagusest ajast, kui Kino samuti tahapoole istumisega küürus oli. See tahapoole istumise lõpp-produkt ei näe mitte mingil tasemel mugav välja, pigem võib eeldada, et see on puusale ja seljale väga ebamugav. Kui veel lisada võimalikud artriidialged, siis ma ausalt ei imesta, et Kino püsivust murdma hakkas. Kui mina oleks pidanud niimoodi istuma, siis oleks ilmselt temast oluliselt varem kapriisitsema hakanud.

kino-rock-back-sit

Kino tahapoole istumine

kino-tucked-sit

Kino ettepoole istumine

kino-istub-2

Kino istumine arhiivist

See kõik oli kaks kuud tagasi ja kuna istumine minu jaoks enam oluline ei ole, siis ma mõtlesin, et las jääb asi sinnapaika. Mul oli Kinoga olulisemaid muresid nagu alaselja ja tagajalgade tugevdamine. Lisaks olin ma üsna veendunud, et see küürus istumine võib osaliselt olla seotud Kino vaagnaluu nurgaga (mis on juhtumisi väga järsk) ja ilmselt on parem mitte sellele istumisele rohkem mõelda. Seda kuni praeguseni, kui mind ikkagi hakkas väga piinama see Kathy Sdao raamat, NILIF ja istumine. Lisaks olin juba varem lubanud, et kirjutan loo Kino istumisest. Nii ajasingi Kinole kombeka selga, märkisin vaagnaluu ja liigesed kombekale ja asusin filmima. Ma olin täiesti siiralt üllatunud, kui tulemust vaatasin. Minu Grand Old Lady, kellega ma ei olnud sihipäraselt istumise parandamisega tegelenud, istub tänaseks täiesti ilusasti, liigutused kontrollitud ja vaat et sama uhked kui Pipil. Jah, vaagnaluu nurk on istudes järsem kui Pipil ja ma arvan, et istumine jääbki Kinole raskemaks, kui mõnel teisel koeral, aga selg on sirge ja tulemus on väga sarnane nii ette- kui taha istumise korral. Alaselja ja tagajalgade tugevdamise kaassaaduseks sain ilusasti istuva koera. Oleks ma seda varem teadnud, mõtle, kui paljust “koolitamisest” ma oleks Kino saanud säästa. Huvitav, kas nüüd oleks ka Kino püsivus parem? 🙂

Istumine ei ole koertele lihtne, eriti kui hakata “tagumik-puudutab-maad-ja-rindkere-on-õhus” kriteeriumile midagi lisama. Nii efektne hüppega ettepoole istumine kui sujuvalt tahapoole istumine vajavad koeralt heas vormis olevaid süvalihaseid, eriti alaselja piirkonnas. Just süvalihased olid Kinol enne võimlemisega alustamist erinevate tõendusmaterjalide järgi puudu. Aina rohkem hakkan ma aru saama, et tehniline oskus (elementide koolitus) on koera treeningust üks väiksemaid osasid, enne on vaja tagada harjutusteks vajalik füüsiline vorm ja vaimne valmisolek. Hea füüsiline vorm teeb igasuguse tehnilise soorituse oluliselt lihtsamaks. Harjutust valides tasub jälgida oma koera loomulikku käitumist (kas ta ise valib ettepoole või tahapoole istumise?), kehaehitust ja füüsilist vormi. Oluline ei ole mitte see, mis on koerajuhile tehniliselt lihtsam, vaid see, mis on konkreetsele koerale füüsiliselt ja tehniliselt lihtsam. Meie, koerajuhid, peaks ju ometi nii osavad olema, et enda meetodeid vastavalt koerale kohendada 🙂 Ja mis kõige tähtsam, füüsiline enne käitumuslikku. Alati.

Head treenimist ja olge mõnusad 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s