Kutsikas kui üllatusmuna: Mirmi kaks esimest nädalat

27. juulil 2017 tuli meie juurde elama leiulaps Mirmi. Mirmiga kohtusin ma oma tuttava kaudu, kelle juures Mirmi hoiukodus oli. Tollal oli Mirmi nimi Nora, ta oli ligikaudu 3-4 kuud vana, igavesti krutskeid täis naaskel, kes tundus julge, sõbralik, aktiivne, leidlik ja kõige tipuks veel ilusa kehaehitusega ka… Mirmi ootas veel vaktsiine ja peale nende tegemist oleks Eesti Loomakaitse Selts hakanud talle uut kodu otsima, aga minu süda oli võidetud ja napsasin Mirmi hoopis endale. Kuna Mirmi leiti metsast, siis kodus hakkasime teda kutsumagi sümboolse nimega: Mirmi peaks olema soome mütoloogias metsakuninga naise nimi. Rõhutan, et PEAKS OLEMA, oma keelepuudulikkuse tõttu ma täpselt ei tea 😀 Originaalne nimi on see vast nii või naa ja jube mõnus on teda kutsudes hõigata: “Mirrrrrrrrrrr!”.

dav

Awwwwww 🙂

Kuna ma olin Mirruga eelnevalt kohtunud, siis loomulikult oli mu aju maalinudki temast pildi kui julgest marakratist, kes millegi ees risti ette ei löö ning kes on valmis minuga igasugustes seiklustes kohe kaasa lööma. Tegelikkus on vähemalt praegu loomulikult natuke teine 😀 Loovutamise päeva hommikul sai Mirru oma uue elu esimese vaktsiini. Koju jõudes ta tundus natuke arglik, veidike uudistas ja nii 2-3 h möödudes vaktsiinist muutus äärmiselt apaatseks. Järgmised 24 h Mirru ainult magas ja ei saanud praktiliselt üldse jalgu alla. Mure oli loomulikult suur, kuigi pilt oli mulle pigem tuttav, sest Pipiga on juhtunud sama peale vaktsineerimist. Samas ega ma ei tea, mis juhtunu põhjuseks võis olla, võib-olla oli tegu lihtsalt mitme stressifaktori kokkulangemisega.

Kui Mirru toibus, siis ilmnesid mitmed asjaolud. Nimelt Mirru lonkas tagajalga, täpsemalt astus vasaku tagajalaga paremast oluliselt lühemat sammu. Ikka nii, et see oli väga selgelt näha ja ei pidanud üldse pingutama ega mõtlema, kas koer ikka lonkab või mis. Lisaks oli üsna selge, et erinevate eluliste häältega oli tal pigem puudulik kogemus. Praegu (2 nädala möödudes) on selge, et Mirru võõrastab igasuguseid tema jaoks uusi helisid: tänavamüra, mootorratta müra, laste kilkamine, telekas, jalgratta vuhin, rulluisud, naabrite oksakoristusmasin, muruniiduk jne. Ma loodan, et kiirabiautos viibijad tajuvad, kui innukalt Mirmi neile kaasa elab, kui nad meie lähistelt mööduvad… Ma ei ela küll kesklinnas, aga majja kostub piisavalt neid erinevaid helisid, mis algul panid Mirru haukuma ja undama nagu oleks siga aia vahele jäänud. Lisaks on hirmsad praktiliselt kõik kohad, kus on näha või kuulda teisi inimesi ja/või koeri. Aga põllud on ägedad, eriti kui seal ainult oma kamp on ja saab hiireurgusid lahti kaevata – Mirru tervitab Meerat ja kogu Laitse hiirekaevajate gängi 🙂

Mirru kaevab august 2017

Mirru aktsioonis

Mirru maailma-kogenematusest tulenevalt ongi meil esimesed kaks nädalat läinud suuresti elu talutavaks muutmise tähe all. Mirru undamine helide peale on üsna suures osas ennetatav tegevus ja ma olen erinevate helide kostumisel juba enne Mirrut premeerima hakanud, kui tema reageerida jõuab. Tänu sellele on meil täiesti võimalik juba ühe katuse all elada – ärritavad veel vaid valjemad helid 🙂 Lisaks sain hea nõuande päeva jooksul YouTube-ist erinevate häältega videosid mängida ja jällegi ennetada Mirru reaktsiooni ja pigem seostada peod ja ägedad tegemised erinevate helidega.

Uute kohtade tundlikkus on samuti minu jaoks natuke keeruline mure. Kodutänaval me ei ole saanud veel käia, sest metsaneiule on siin liiga palju melu – tõsi ta on, ilusate ilmadega on siin voorimist küllaga. Samas minu jaoks ei ole probleem koerad autosse panna ja metsa sõita, üldiselt ma ei käigi siin asfaldil jalutamas, pigem käime metsas koertega. Seda me oleme ka Mirruga teinud, aga tulemus sõltub suuresti päevast. Heal päeval, kui teda ka helid väga ei kõiguta, siis saame jalutada (ja Mirru jalutab üsna vingelt). Kui juhtub olema aga halb päev, kus koer on justkui liimist lahti ja kõik maailma mured korraga kaelas lasuvad, siis ei tule ka metsaskäigust head nahka – siis teeb kõik Mirrut ärevaks (ka linnulaul) ja esimene reaktsioon on põõsa alla pugeda. Nii et meil on päris palju neid päevi, kus turvalisest autopuurist vaatame koos lihtsalt maailma mööda vuramas. Kuna Mirrul on praegu igemed päris paistes ja hammaste vahetamine hoos, siis ma väga loodan, et palju ebamugavusi on pigem just sellest tingitud ja tulevikuelu on märksa lillelisem.

dav

Mirmi jalutamas oma uue perega

See koerte vaimne pool ei ole päris minu teema ja ma tunnen end selles osas ikka väga kobana, aga vat Mirru füüsise jälgimine paneb mul küll silmad särama 😀 Ja tegelikult oli selle kutsikapäevikuga ka mõte teha päevik koera füüsilisest poolest ja kasvamisest, mitte nii väga käitumismuredest. Paar esimest märkust Mirru füüsilise poole kohta on juba tehtud: tal tundub praeguse põhjal suht mõnus kehaehitus olevat (kuigi ta vanus on kehaehituse hindamiseks ääretult kehv), juuli lõpus astus ta vasaku tagumise jalaga palju lühemat sammu kui paremaga ja Mirru on suht vinge jalutaja.

Esimeste päevade tagajala longe möödus paari päevaga, kõige hullem oli see esimesel toibumise päeval, järgnevatel päevadel ei oleks paljud ilmselt enam arugi saanud, et koer ühe jalaga lühemat sammu astub. Ma ise mõtlesin, et võibolla oli see tingitud nii pikalt paigal lamamisest – 24 h ei ole ikka naljaasi. Samas on see vasaku tagajala lühem samm aeg-ajalt tagasi tulnud, kui Mirru on väsinud olnud. Ühtlasi tahab Mirru seistes üsnagi süstemaatiliselt paremat tagajalga vasakust natuke eespool hoida. Ma ei ole kindel, kas see on kasvuveidrus või mõni muu mure, aga vähemalt on see nüüd kirja pandud 🙂 Augusti alguses oli ka paaripäevane periood, kui Mirru keeras esikäppasid välja (isegi 10. augusti pildil näha).

Jalutamises on Mirru suht kõva käpp ja ma olen kindel, et peagi teeb ta Kinole ja Pipile silmad ette. Jalutades liigub Mirru praktiliselt kogu aeg tempokas traavis, mis on ilus ja ühtlane. Ta tundub äärmiselt sihikindel neiu olevat ja ilmselt naljalt väsinuna pikali ei viska 😀 Küll aga olen ma märganud, et väsides hakkab 1) see vasak tagajalg kergelt lühemaid samme tegema, 2) tagajalad ei jookse enam keskliini suunas kokku vaid hakkavad kergelt üle selle ehk risti liikuma ja 3) samm muutub üleüldiselt vähem koordineerituks ja töntsiks. Ma proovin sellest ka videod teha. Ma ei arva väga hästi kutsikaga ülipikkade jalutuskäikude tegemisest, hetkel tundub, et Mirru jaoks on maksimaalne praegu ca 1,5-2 km jalutamine (kui ta on enne seda hästi puhanud) või isegi vähem, kui ta liikumine muutub. Kui ta endale omast ilusat liikumist nii kaua ei hoiaks, siis me seda maad ei jalutaks. Samuti jalutame me neid “pikemaid” käike üksikud korrad nädalas.

Mirru on senini ilmselt mu kõige aktiivsem koer, vähemalt praeguse põhjal. Suurepärane võimlemise katsejänes 😀 Tema põhjal näen, et võimlemine on suurepärane variant kutsika energia maandamiseks, eriti kuna liikumine on praegusel ebakindluse perioodil pigem piiratud. Senini oleme harjutanud seismist, seismist koos pea liigutustega ja õlast/puusast kõigutamist ning seda kõike ka esijalgadega padjal. Korduseid teeme vähe ja pigem lihtsalt taidleme võimlemisasjadel. Alustasime ka erinevate targetite õppimist. Osaliselt selle pärast, et mulle endale meeldib seda teha ja mul on vaja vaheldust nende helide harjutamise kõrvalt. Täiendavalt on need tõepoolest head asjad, mida kutsikale õpetada – minu meelest võiksid need olla õpetamise listis igasugustest istumistest ja lamamistest eespool. Targetid on mõtlemisülesanne, mis aitab koeral õppida oma keha paremini tunnetama ja kasutama. Neid õpetades olen aru saanud, et Mirru on äärmiselt nutikas neiu, kes ei lahmi vaid mõtleb (erinevalt Pipist) ja kellega ma isegi võin ise sheipimise kunagi selgeks saada… Samuti on Mirru puhul päris võimas nö latent learning – harjutame õhtul midagi, ei tule hästi välja, proovime hommikul uuesti ja Mirrul on asi selge :O Ma Kinol ja Pipil ei ole seda nii tugevalt märganud, aga Mirru on ikka tõsine staar (okei, okei, kõik mu koerad on staarid 🙂 ).

 

 

 

Mirru on armas, energiline ja ütlemata vahva koer… kui ta ainult kõike ei järaks praegu 😀 Aga see järamine on ju mööduv asi ja siis oleme nunnuduse-ree peal kindlasti tagasi. Kasvab ta nii mis mühiseb. Ostsin talle alguses tema jaoks suure puuri (suuremat poes tol hetkel ei olnud ja mul oli KOHE seda puuri vaja), praeguseks saab ta seal puuris seista vaid küürutades 😀 Nagu sõbranna Emma ütleb: “Mirru läheb magama ja üles tõustes on jälle silmnähtavalt suurem”. Mirru on täis väljakutseid nagu iga koer. Kõik need väljakutsed ei ole tingimata mugavad või päris sellised nagu ma ootasin, aga ma usun, et meil on väga põnev teekond koos ees ja püüan regulaarselt meie kutsikapäevikusse sissekandeid teha 🙂

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s