Kuhu Pipi kadus?

Ha! Pipi pole kuhugi kadunud 🙂 Nillib praegu siin mu kõrval ja mõtiskleb, kas mul tõesti pole midagi targemat teha kui arvuti taga istuda… Ja kuna mina nii tuim tükk olen, siis ta parem läheb ja vaatab, kas äkki saab Kino mängima meelitada. Aga tähelepanelikumad Facebooki jälgijad on seda tegelikult märganud, et Pipi figureerib kuidagi kahtlaselt vähestes postitustes ning viimane postitus temast oli meie külastusest ortopeedi juurde. Tõsi ta on, et Pipil õnnestus üks vigastus endale hankida – seekordne peategelane on iliopsoas. Vigastustest rääkimisel on loomulikult minust oluliselt pädevamaid isikuid, aga tänase postitusega tahan lihtsalt tähelepanu juhtida, kui oluline on vigastusi õigel ajal märgata ja nendega tegeleda.

Pipi viimane seiklus sai tegelikult alguse juba suve lõpul, nii augusti lõpus-septembri alguses, kui ma märkasin, et ta liikumises midagi mäda on. See lihtsalt ei tundunud nii sujuv ja voolav nagu tema jooks tavaliselt. Pigem oli tagajalgade samm kuidagi põrkav ja nadi tõukega, Pipi eelistas traavi galopile (tema kohta ebaharilik), aeg-ajalt jättis astudes vasakule tagajalale täielikult raskuse viimata, ning traavis liikus kergelt parem külg ees (vt videot). Seistes hoidis Pipi oma tagajalgu kergelt kõhu all ning vahel seisis nii, et vasak tagajalg oli kehast eemal. Esimese asjana andsin Pipile puhkust, aga see ei parandanud asja. Siis tabas meid (täpsustan: Pipit) päris kole põiepõletik ja ortopeedi juurde minek jäi ootele.

Pipi tavaline seis

Pipi tavaline seis

Pipi seis praegu

Pipi murega seis – alaselg on kumeram kui tavaliselt ning tagajalad natuke rohkem keha all

Oktoobris, kui põiepõletiku ravi oli lõpusirgel, läksime esimese asjana oma ortopeedi juurde kontrollima, ega ometi Pipi opereeritud põlvedega jama ei ole. Selgus, et põlvedega on kõik kõige paremas korras. Mul tegelikult on siiamaani kõrvust tõstetud tunne kuna ortopeed ütles, et Pipi põlved on katsudes ja liikumisel ühed ilusamad ja paremini taastunud põlved, mida tema näinud on. Ma olen selles osas meeletult tänulik kõigile neile, kes Pipi taastumisele kaasa aitasid – meie ortopeed, füsioterapeut, massöör. Ühtlasi nägin ma ise meeletult vaeva, et sinnani jõuda. 2 aastat pea igapäevast tööd. Peale oppe ei olnud Pipi seisak ja tagajalgade kasutus sugugi mitte ideaalne. Veel aasta peale oppe pani ta vähem raskust oma vasakule tagajalale ning hoidis seda kehast eemal. Aga usina tööga saime asja korda ja ausalt öeldes see saavutus on mulle kallim kui ükskõik mis tiitel või auhind – Pipi seisaku ja liikumise korda saamisega paranes oluliselt tema elukvaliteet ja mis võiks veel olulisem olla?

Kusjuures viimasel ajal erinevaid postitusi lugedes teeb mind kurvaks see, kui kõrgelt hinnatakse kellegi koertega saavutatud tiitleid ja kui vähe hinnatakse neid otsuseid ja tegusid, mis otseselt koera ja koeraomaniku elu parandavad. Tiitlite omamine ei tee inimesest tingimata head koolitajat niisamuti nagu tiitlite puudumine ei tee inimesest koheselt halba koolitajat. Teen otsa lahti ja avaldan tunnustust kõigile neile, kes on oma koera eest seisnud, loobunud ühest või mitmest võistlusest või trennist, sest see tundus koera suhtes õige otsus olevat. Neile, kes on valinud oma koerast lähtuvalt koolitusalad, mille võistluseid Eestis ei korraldata. Neile, keda võibolla ei huvitagi võistlussport, aga kes on meistrid koertele hooldusprotseduuride meeldivaks tegemisel. Neile, kes oskavad ülihästi tegeleda mingi väga kitsa alaga, näiteks kõrvalkõnni või hüppetehnika koolitamisega. Neile, kes püüavad ööd ja päevad väga raskete koerte omanike elu elamisväärseks teha. Neile, kes kasutavad võimaluste piires kõiki variante enese täiendamiseks. Neile, kes suudavad motiveerida inimesi oma koeraga tegelema, panevad nii inimesi kui koeri naerma ning on toeks nii heas kui halvas. Neile, kellel on väga tõsised mured oma koertega, kuid kes ei ole kõigest hoolimata alla andnud. Aitäh, olete tõeliselt inspireerivad 🙂

Nii… tagasi Pipi juurde. Ortopeed tuvastas Pipi alaseljas valulikkuse ning hilisemal konsultatsioonil füsioterapeudiga selgus, et Pipi iliopsoas oli pinges ja valulik. Nagu ma alguses ütlesin, siis kindlasti on pädevamaid inimesi sellest rääkima, aga ma ei näe kätemerd 😀 Nii et hästi lühidalt räägiksin sellest müstilisest ilio-misasjast? nagu erinevatel kursustel ja loengutel kõrva taha olen pannud. Loodan siiralt, et minu kirjutatav on igati tõene.

Miks teid peaks üldse see iliopsoas huvitama? Hea, et seda küsite 🙂 Ma olen praeguseks päris mitmeid erinevaid koerte (spordi)vigastusi puudutavaid loenguid kuulanud ja ei ole läinud ühtegi loengut mööda ilma iliopsoaseta. Nii Debbie Torraca kui Sue Yanoff on välja toonud iliopsoase kui ühe sagedasema sportkoera vigastuste piirkonna. Samuti arvatakse, et iliopsoasega seotud vigastused on aladiagnoositud, st paljudel koertel on selle piirkonnaga mure, aga kõik ei saa õiget diagnoosi või ei satu üldse arsti juurdegi. Hiljuti oli veebikeskkonnas võimalik jälgida spotkoerte vigastuste teemalist konverentsi, kus Carrie Adrian rääkis tund aega sisuliselt ainult iliopsoasest ning selle lihasgrupi olulisusest koerte seljavigastuste vältimisel.

Jah, iliopsoas on lihasgrupp ning see ühendab koera alaselga, vaagnaluud ja reieluud. Minu andmetel on antud lihasgrupi põhiülesanneteks alaselja stabiliseerimine ning puusaliigese painutamine. Mu oma füsioterapeut ütles mulle kunagi, et ma ei peagi selle keerulise sõnaga (ma usun, et tol ajal ma ütlesin üsna konkreetselt meie konsultatsiooni ajal “mingi ilio-värk”) vaeva nägema ja iliopsoast võib kutsuda ka lihtsalt puusapainutajaks. Muide, väike kõrvalepõige, mulle väga meeldivad Susan Garretti intervjuud koerte spordiarstide Canappidega. Ilma Susanita ei oleks meil võimalik tasuta saada sisuliselt tunniajaseid loenguid maailma tippudelt koerte spordimeditsiinis. Iliopsoase teemalist loengut saate kuulata siit, väga siiralt soovitan.

Iliopsoas 1

Iliopsoase lihasgrupp koeral http://blog.vetbloom.com/sports-medicine-rehabilitation/repetitive-strain-injury-of-the-psoas-muscle-in-dogs/

 

 

Iliopsoas 2

Iliopsoas eestvaates inimesel (koera oma on väga sarnane, põhiline erinevus on selgroolülide arv 🙂 )  http://martialarfs.com/blog/injury-prevention-for-dog-agility-and-canine-athletes/

Kindlasti on iliopsoase murele viitavaid sümptomeid veelgi, aga toon siin mõned võimalikud tunnused/sümptomid välja:

  • jookseb aeglasemalt kui tavaliselt
  • astub põrkavama sammuga
  • hoiab alaselga kergelt küürus
  • hüpates tõmbab tagajalgadega latte maha
  • ei jookse slaalomit lõpuni
  • tagajalgade tõuge on nõrgem
  • ühepoolse iliopsoase mure korral võib mõjutatud tagajalg olla asetatud kehast eemale ning olla väljapoole keeratud

Üheks põhiliseks mure tekitajaks on olukord, kus koer tagajalgadega tõukab ning libastub samal hetkel. Seda võib juhtuda nii joostes kui hüpates. Iliopsoase vigastuse riskigruppi kuuluvad koerad:

  • kelle seljalihased on nõrgad (eriti alaseljas)
  • kelle treeningkava on üksluine ning täis korduvaid liigutusi
  • kellega ei tehta soojendust, maha jahutamist ega venitusharjutusi
  • kellega treenitakse libedatel pindadel
  • kellel on soodustavad mured nagu puusadüsplaasia, ristatisidemerebend(id), seljahaigused, kanna ettepoole nõtkumine (ingl k slipped hocks)

Kuidas probleeme vältida?

  • hoia koera kehakaal normis
  • hoia koer heas vormis ning mitmekülgselt treenituna
  • hoia koera seljalihased heas toonuses
  • ära pinguta hüppetreeninguga üle
  • enne füüsilist tegevust tee kindlasti soojendus, peale treeningut maha jahutamine
  • treeni ainult sobival pinnasel, väldi libedaid ja ebatasaseid pindu
  • kui tekib vähimgi kahtlus, et koeral võib mure olla, siis võta koer treeningust maha ja pöördu spetsialisti (ortopeed ja/või füsioterapeut) poole

Ja olgem ausad, sportkoerad võiksid käia regulaarses kontrollis ja lihashoolduses 🙂

Kui koeral on tekkinud mõni vigastus või murekoht, siis ei tasu tavapäraste tegevustega kindlasti kiirustada. See on see koht, kus tark kohe kindlasti ei torma vaid võtab asja väga rahulikult, vastasel juhul on suur risk, et vigastus muutub krooniliseks. Carrie Adrian rääkis oma suuresti iliopsoasest kõnelevas loengus, et kui lihasvigastus diagnoositakse tekkimisest kuu jooksul (ta rääkis üldiselt kergematest lihasvigastustest, mitte iliopsoasest spetsiifiliselt) ning asutakse kohe tegutsema ravimise suunal, siis on suur tõenäosus, et koera taastumiseks piisab puhkusest ning seejärel rahulikult tavapäraste tegevuste juurde naasemisest. Kui aga vigastusel lastakse vinduda ja sellele hakatakse tähelepanu pöörama alles kuu või pikema aja möödumisel, siis väga tõenäoliselt muutub oluliselt koera lihaskasutus ning õige lihaskasutuse ja motoorika taastamiseks on juba vaja füsioteraapiat ning spetsiifiliste harjutuste toel õige lihaskasutuse taastamist. Nii et siin on mõttekoht – kui tekib vigastusekahtlus, siis tasub kiiremas korras välja selgitada, mis toimub. Mida pikemalt asi sinnapaika jätta, seda keerulisem on koera tavapärase tegevuse juurde tagasi tuua. Samuti tasub arvestada, et koera vigastusejärgne vormi taastamine peaks võtma ajaliselt vähemalt sama kaua aega kui oli vigastuse tõttu piiratud režiimil olek. Ehk kui koer oli 2 kuud rivist väljas ja sai nüüd arstilt kinnituse, et tervis on korras, siis ei tasu teda kohe järgmisel nädalal pikkadele matkadele või võistlustele vedada – tavapärasesse vormi viimiseks tasub veel teinegi 2 kuud arvestada (vähemalt).

Pipi ongi praegu puhanud, lihashoolduses käinud ja vaikselt uuesti võimlemisega alustanud. Meie viimasel füsioteraapia-visiidil saime loa hakata tasapisi uuesti rihmast lahti liikuma ja järk-järgult võimlemisharjutuste arvu ja taset tõsta. Kui ma õigesti aru sain, siis Pipi vigastus ei olnud väga tõsine ja seda ei saanud päris lihasrebestuseks pidada, aga hetkel on meil möödunud diganoosist 2 kuud ja Pipi on minu hinnangul veel suht kaugel oma tavapärasest vormist, kuigi ta muutub iga päevaga tugevamaks ja liikumine paraneb samuti.

Vaadake, jälgige, märgake, teadke oma koera tavalist olekut, käige kontrollis, vähimagi vigastuse kahtluse korral pöörduge arsti poole ning taastumist ei tasu tagant kihutada – seda ma tahtsingi täna öelda 🙂

Olge mõnusad, head treenimist ja rahulikke saabuvaid pühi 🙂

Ja kui te Pipit ikka väga igatsete, siis siin on üks ülinunnu pilt Pipist kutsikana:

057 copy

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s