Kus mu käpad on? Vol 1

Huuh, see aasta on blogipidamises õige vaikselt möödunud. Asi ei ole mitte selles, et ma ei mõtiskleks koeraga võimlemise teemadel või ei tahaks seda teiega jagada. Pigem on mul lihtsalt olnud keeruline teemasid enda jaoks nii lahti mõelda, et ma nendest kirjutada suudaks. Ja ilma õige tundeta ei tule kirjutamisest ju midagi välja… Aga praegu on puhkus ja suurepärane võimalus see viga parandada 😀

Veel enne kui me tänase postituse juurde lähme tahaksin midagi südamelt ära öelda. Nimelt on viimase aasta jooksul tekkinud terve trobikond treenereid, kes väidavad, et nad teevad koeraga võimlemise trenne. Mul on meeletult hea meel, kui koeraga võimlemine järjest populaarsemaks muutub ning ma loodan, et seeläbi paraneb nii mõnegi koera elukvaliteet. Küll aga tahaksin südamele panna, et koeraga trenni minnes alati uurige, mis kogemus inimesel antud vallas on, kust on tema teadmised pärit, kes teda soovitavad ning püüdke leida võimalus koolitaja trennide vaatlemiseks  enne kui oma koeraga osalema lähete. Teadmatust tegevusest võib rohkem kahju kui kasu tulla. Samuti ärge palun uskuge, et mõni teine treener pakub täpselt samasugust teenust kui Koeraga-Võimlemise-Mari 🙂

Nii, aga nüüd asjaliku jutu juurde. Muide, alltoodud asjalik jutt on ühtlasi ka näidisloeng koertekooli Kratt kutsikakursuselt 😉

Siin blogis olen ma valdavalt rääkinud koerte rühist, lihastreeningust ning sellest, miks kõike seda vaja on. Selle kõige juures on teenimatult vähe tähelepanu saanud selline teema nagu kehatunnetus (ja sellega käsikäes käiv koordinatsioon, aga selles postituses kasutan põhiliselt sõna “kehatunnetus”). Tegelikult mu põhilisel blogimise ajal (piinlik lugu, see oli ikka lausa 2 aastat tagasi :O ) ma ei olekski osanud sellest rääkida. Alles viimase aasta jooksul olen õppinud kehatunnetuse olulisust hindama ja seda tänu oma õpilastele, kellel toimus trennides hüppeline edasiareng niipea, kui suurendasin kavas kehatunnetust arendavate harjutuste osakaalu. Põnev, kas pole?! 😛

Kuidas defineerida “kehatunnetus”?

Kehatunnetus on indiviidi arusaam tema kehaosade paiknemisest ruumis ning kehaosade omavahelisest liikumisest. Kuigi siin võib silmas pidada kõikvõimalikke kehaosi, siis koertest rääkides mõtlen ma kehatunnetuse all ennekõike koera arusaama sellest, mitu käppa tal on, kus need igal ajahetkel ruumis paiknevad ning kuidas need üksteise suhtes liiguvad.

Täiskasvanud inimestena on meil tihti raske ette kujutada, et me ei tea, kus meie käed või jalad on. Ja olekski imelik, kui me ei teaks, sest paljude lugejate lapsepõlv hõlmas kindlasti palju kehatunnetuslikke harjutusi ja mänge: igasugused turnimised ja võimlemised; mängud, kus peab kiiruse peale käega erinevaid kehaosi katsuma; tuntud seltskonnamäng Twister, kus tuleb erinevat värvi laikudele asetada juhtnööride alusel parem/vasak käsi/jalg. Samas, kui ma näiteks endale mõtlen, siis ma tajun küll, kus mu käed-jalad asuvad ning tavaeluga toimetulekuks on see vast piisav. Küll aga jääb mu hetkeline kehatunnetus vägagi puudulikuks nii mõnegi spordiala harrastamiseks.

tumblr_lwkhe1MqJL1r8g8d5o1_500-1

Inimeste puhul ei ole meil kahtlustki, et kehatunnetus ja koordinatsioon ei arene ainult arvuti taga istudes ja päeval hädavaevu paartuhat sammu kõndides. Mida kiiremat ja täpsemat sooritust me endalt ootame, seda rohkem peame treeningusse panustama. Samas koerte puhul me tihti eeldame, et nende kehataju areneb iseenesest ja sinna nagu ei peakski aega panustama. Jah, on olemas koeri, kellel on juba loomulikult meeletult hea kehatunnetus, aga samaaegselt on koeri, kellel pole aimugi oma tagajalgade olemasolust või kes ei suuda oma jalgu eraldi liigutada või kes ei teagi, et nad saavad ka tagurdades või külg ees liikuda.

Miks hea kehatunnetus oluline on?

Sisuliselt näitab kehatunnetus, kui hea ühendus on indiviidi aju, närvisüsteemi ja lihaste vahel. See ühendus vajab hoolt ja tööd, mida rohkem seda kasutatakse, seda paremini see töötab ning seda loomulikumalt tulevad organismil erinevad tegevused ja liigutused välja. Kehva kehatunnetuse puhul ei suhtle aju, närvisüsteem ja lihased omavahel parimal võimalikul moel, see muudab liigutused kohmakaks ning piiratuks, samuti ei tunneta kehva kehatunnetusega indiviidid oma jõudu ning ei oska seda vajalikes olukordades õigesti rakendada. Sellest võib mõelda kui meeskonnatööst – koos harjutanud meeskond tuleb üldjuhul uute väljakutsetega paremini toime ning suudab oluliselt efektiivsemalt reageerida kui kogenematutest liikmetest kokkuklopsitud tiim, mis enne kriitilist hetke pole saanud oma meeskonnatööd harjutada.

Kehatunnetuse arendamise kõige olulisem roll ongi aju ja lihaste parima võimaliku koostöö harjutamine ning hea lihasmotoorika juurutamine. Seeläbi muutub igasugune lihastreening efektiivsemaks (aju ja lihased suhtlevad nüüd omavahel paremini), samuti paraneb lihaste reaktsioonikiirus. Lihaste reaktsioonikiirus dikteerib omakorda, kui kiiresti suudab koera keha ootamatustele reageerida, näiteks libastudes või põllul joostes kellegi urgu astudes. Rääkimata erinevatest koeraspordis tekkivatest olukordadest. Mida kiiremini ja adekvaatsemalt koera keha ootamatutes olukordades reageerib, seda väiksem on vigastuste risk. Siit võib kohe tuua seose hea kehatunnetuse ja vähenenud vigastuste riski vahel.

Lisaks eeltoodule, mis on osaliselt seletatud ka kirjanduses (nt Sasha Fosteri raamatus “Canine Cross Training: Building Balance, Strength and Endurance in Your Dog”), on minu isiklik tähelepanek, et hea kehatunnetusega koeral on oluliselt lihtsam õppida tehnilisi oskuseid. Tehniliste oskuste all pean silmas erinevaid harjutusi koeraspordialade koolituses ja ka lihtsalt trikkide õpetamist. Samuti võin julgelt oma koerte näitel öelda, et mu koerad libastuvad oluliselt vähem alates sellest, kui ma hakkasin teadlikult kehatunnetuse harjutusi nendega tegema. 

Aga…. kas mu koeral ei olegi kohe hea kehatunnetus?

Ma ei taha siin küll olla halbade uudiste tooja, aga üsnagi suure tõenäosusega ei ole koera kehatunnetus just suurepärane, kui sellega ei ole eraldi tööd tehtud. Ideaalses maailmas oleks kõik meie koerad ideaalse kehaehitusega ning neil oleks kutsikast peale võimalik maailma avastada igati loomuomasel viisil looduses ning neil areneks hea kehatunnetus iseenesest. Aga me ei ela ideaalses maailmas ning meie loodud tingimustes on paljudel koertel ikkagi abi vaja hea kehatunnetuse loomiseks. Kui me lisame siia veel oma ootused koeraspordis, siis ma kahtlen, kas ainult loomulikul teel tekikski koertel nii hea keahtunnetus, kui seda heaks sportlikuks soorituseks vaja on… See on mõttekoht. Ehk mida kõrgemad ootused meil koera sooritusele on, seda rohkem peaksime panustama hea kehatunnetuse arendamisse. Siin ma ei pea silmas, et kui me tahame mõnel alal MM-ile jõuda, siis peame rohkem harjutusi tegema. Kui koer käib 1x nädalas sporditrennis ja aeg-ajalt võistlemas (või käibki ainult trennis), siis on ta juba sportlane ja teda peaks vastavalt ka kohtlema.

Siit juba tulid välja mõned faktorid, mis pärsivad kehatunnetuse arengut: vähene looduses vabalt liikumine ning loomuomase tegevuse puudus (näiteks jahtimine – et jahil edukas olla, peab koeral olema meeletult hea kehakasutus. Samuti metsikus looduses ei pidavat esinema rühiprobleeme, sest ellujäämiseks on hea rüht niivõrd oluline. Aga sellest räägin juba mõnes teises postituses 🙂 ). Samuti muudavad kehatunnetust viletsamaks vigastused, väsimus ja ka vedelikupuudus (kui ma õigesti mäletan, siis selle kohta saab rohkem lugeda Paul Cheki artikliteseeriast “Scientific Balance Training”). Vedelikupuuduse mõjudest sportlikule sooritusele oskavad eriti hästi rääkida veosportlased. Sisuliselt juba väga kerge vedelikupuudus mõjutab kehatunnetust ja koordinatsiooni. Nende halvenedes muutub ka lihaskasutus vähem efektiivseks ja suureneb vigastuste risk treeningus. Siinkohal toon välja, et kui koer treeningul juua tahab, siis järelikult on juba kehas vedelikupuudus ning füüsiline sooritus selle võrra pärsitud. Õnneks väsimus ja vedelikupuudus on sellised tegurid, mille mõju kehatunnetusele saab pigem kerge vaevaga korda, pakkudes koerale puhkust ja piisavalt vedelikke. Muudel puhkudel (loe: iga koeraga) aga tasub panustada teadlikusse harjutuste kavasse koera kehatunnetuse parandamiseks.

Olgu, keha heaks funktsioneerimiseks, lihaste efektiivseks treeninguks ning vigastuste riski vähendamiseks tasub panustada aega võimalikult hea kehatunnetuse arendamisse. Kuidas seda aga teha?

To be continued…

 

Ma loodan, et teil tekkis nüüd huvi selle teema vastu ja mõtted hakkasid liikuma selles suunas, kuidas oma koera kehatunnetust parandada. Väga hea 😉 Teeme siinkohal nädalase pausi ja järgmises postituses räägin natuke sellest, mis vanuses on kehatunnetuse harjutused kõige efektiivsemad ning milliste harjutustega üldse saab kehatunnetust parandada,

Ilusat vana aasta lõppu kõigile ja olge muhedad!