Mis see koeraga võimlemine täpselt on? … ja kas minu koeral on seda üldse vaja?

Kui ma 2,5 aastat tagasi Koeraga võimlema! blogi ja Facebooki lehega alustasin, siis võttis mul oma tegevusele nime valimine üsnagi tükk aega. Kuna ma õppisin ju koerte fitnessi treeneriks, siis oleks võinud nimes kasutada sõna “fitness”, aga minu tehtavad harjutused meenutasid pigem midagi rahulikumat kui fitness ja siit tuli ka nimi “Koeraga võimlema!”. Tol ajal ma ei osanud nii hästi näppu peale panna, mis täpselt võiks fitnessi ja võimlemise erinevus olla – need ei ole täpselt üks-ühele tegevused. Tänaseks on mul aga päris hea arusaam, kuidas võimlemist defineerida ning kuidas võimlemine panustab tasakaalus treeningplaani ning üldisesse fitnesstreeningusse.

Võimlemine on rühitreening ehk stabiliseerivate lihaste treening. Koeraga võimlemine on koera stabiliseerivate lihaste treening. Võimlemine üksi ei ole tasakaalus füüsiline treening, küll aga moodustab võimlemine tasakaalus füüsilise treeningu ühe osa ja ülejäänud treeningu alustala – hea rühi. Ilma stabiliseerivate harjutusteta (loe: võimlemiseta) ei saa me rääkida tasakaalus treeningplaanist mitte ühegi koera puhul. Olenevalt meie ootustest koerale peaksid tasakaalus treeningkavasse lisaks võimlemisele kuuluma veel jõutreening (osa sellest katab ka võimlemine), kiirustreening, jõud+kiirus treening, võhmatreening; lisaks veel tasakaalutreening, koordinatsioonitreening, kehatunnetuse treening… . Siin aga tuleks meeles pidada lauset minu varasemast artiklist “Millest peaks algama koera fitnesstreening?“, et “Stabiilsuse puudumine muudab muud harjutused ebaefektiivseks.”.

Mis see rüht siis õigupoolest on? Rüht on kogu kere stabiliseerivate lihaste töö koondtulemus. Ehk kui stabiliseerivad lihased teevad oma tööd edukalt, siis see väljendub heas rühis. Kui rüht on kehv, siis võite juba ise arvata, mis põhjusel – nimelt on kuskil jama stabiliseerivate lihaste töös (seismisega seotud rühimuredest räägin rohkem postituses “Võimlemise A&O: seismine“). Tegelikult võib halva rühi taga olla teisigi muresid (näiteks hingamisraskused või vale hambumus), aga nendest mõni teine kord. Olgem ausad, me ei taha kunagi, et meie koera lihastöös oleks jamasid, eriti kui me tegeleme spordiga. RÜHT ehk stabiliseerivate lihaste töö PEAB OLEMA PAIGAS ENNE kui me alustame tõsisema füüsilise treeninguga (näiteks koeraspordiga nagu kuulekus või agility) või laiahaardelisema koerte fitnessiga.

Kui me kohtame inimest, kes hoiab selga küürus, üks õlg madalamal kui teine, kere paremale viltu keeratud (ehk kui te kohtute minuga 😀 ), siis meie esimene mõte ei ole kindlasti “Oh, kui heas vormis ta on!”. Isegi kui ma jooksen kiiresti, aga seisan vildakalt, siis paraku ei ole ma mingist otsast hea füüsilise vormi võrdkuju. Miks koertega teisiti on? Miks on koerte füüsilise vormi ainsaks kriteeriumiks see, kui kiiresti ta jookseb? Isegi kui ta end hüppele tõukab alati ainult ühe ja sama tagumise jalaga? Isegi kui kogu sammupikkus tuleb ülesirutatud õlast, et kompenseerida tagajalgade puudulikku tõuget? Uskuge mind, kui need samad koerad seisavad, siis on juba karjuvalt näha tasakaalust väljas kehahoiakut. Tasakaalust väljas liikumine algab tasakaalust väljas seisakust. Ausalt, ma ei räägiks sellest rühist nii palju, kui see ei oleks väga suur murekoht nii tänavapildis kui ka treening- ja võistlusplatsidel.

serie-de-posturas-manuscritas-corretas-e-incorretas_23-2147634652

Halb rüht (punasega) ja hea rüht (rohelisega) inimeste puhul. Kas näiteks see keskmine pilt jätab mulje, et tegu on hea füüsilise vormiga? Pilt pärit siit: https://br.freepik.com/vetores-gratis/serie-de-posturas-manuscritas-corretas-e-incorretas_1154712.htm

Minulgi olid kunagi kahtlused näiliselt lihtsate võimlemisharjutuste osas. Seda täpselt nii kaua kuni ma leidsin pea 2 aastat tagasi Paul Cheki artiklite sarja “Scientific Balance Training”. Paul Chek on inimeste füsioterapeut ja fitnesstreener, kes tegeleb erinevate alade tippsportlastega. Samuti olen kuulnud, et tema tutvustas kunagi esimest korda tasakaalupalle inimeste treeningutes. Ja tal on täiesti võrratu artikkel rühi olulisusest füüsilises treeningus “Scientific Balance Training – Part 1“. Nimetatud artiklite seeria on põnev ent raske lugemine. Ma olen ise neid artikleid ca 10 korda lugenud ja iga kord leian uue infokillu, mille salvestamiseks ma varem veel valmis ei olnud. Täna ma aga tunnen, et võiksin teile tutvustada lühidalt seda esimest artiklit, mis räägibki konkreetsetelt stabiliseerivate lihaste tööst, rühist ning sellest, kuidas see mõjutab ülejäänud füüsilist treeningut.

Stabiliseerivate lihaste üks põhilisi ülesandeid on hoida liigeste liikumine optimaalsetes piirides. Kui lihaskond on tasakaalust väljas või stabiliseerivaid lihaseid ei rakendata õigesti (pea meeles, halb rüht tähendabki juba, et stabiliseerivaid lihaseid ei rakendata õigesti), siis suureneb oluliselt liigese (või liigeste) tasakaalust väljumise risk, st liigese liikumine väljub optimalsest piirist. See omakorda võib põhjustada liigesekapsli ja/või sidemete vigastusi ning vigase kehatunnetusliku info saatmist närvisüsteemile/ajju. Lisaks reageerib keha koheselt kompenseerimisega, murepiirkonna stabiilsuse hoidmiseks ning kogu keha töövõime säilitamiseks rakendatakse tööle teised lihased – umbes nagu kui tööl ei saa keegi meeskonnast oma ülesandega hakkama, siis jaotatakse ülesanne teiste töötajate vahel ära ja kõik peavad paar päeva ületunde tegema. Väsitav, kas pole?

Lihaste puuduliku töö kompenseerimine mõjutab kehahoiakut (nt selg läheb kergelt viltu ja/või küüru, mõni jalg kannab keha all rohkem raskust jne – halb rüht) ning viib vigaste liigutusmustriteni. Kompenseerimise tagajärjel toimunud muudatused rühis pärsivad oluliselt keha võimet tasakaalu hoida ja uusi oskusi ning lihasmotoorikat arendada. Veelgi enam, sellises seisus uute harjutuste õppimine suurendab oluliselt vigastuste riski ning inimestel (kes meile rääkides infot jagavad) tekivad harjutuste ajal ka imelikud “tüütud” valud erinevates kehapiirkondades. Näiteks mina olen kergelt lampjalgne ning kui ma väsima hakkan, siis vajuvad mul jalalabad tuntavalt sissepoole (rüht halveneb). Sellega üldiselt kaasneb mul valu põlves. Kui ma seda ignoreerin, siis “kolib” valu puusa, aga see ei tähenda, et ma lonkaksin. See on lihtsalt tüütu ja jäärapäise inimesena ma jätkan käsil olevat tegevust… Kui stabiliseerivad lihased oma rolle ei täida, siis suureneb oluliselt vigastuste risk raskemate füüsiliste harjutuste ajal, samuti suureneb vale liigutuste motoorika tõttu vigastuste risk ka treeningsaalist väljaspool.

Siin on paar juba tuttavat näidet heast ja halvast rühist koerte puhul (piltide kirjelduste nägemiseks klikka piltidel!):

 

Mis on aga kõige murettekitavam – vingete sportlike soorituste edukas tegemine ei tähenda, et kõik liigesed oleksid nö tasakaalus, edukalt saab sporti teha ka nii, et liigeste optimaalne liikumisulatus ei ole tagatud (st stabiliseerivad lihased ei tee oma tööd korralikult). Nii et koeral, kes küll lidub kiiresti ja/või saab spordivõistlustel kõrgeid kohti, ei pruugi tingimata olla head rühti. Pikemas perspektiivis tähendab see inimsportlastel aga krooniliste valude teket. Koerad tihti ei ütle meile, et “Hei! Mul selle harjutuse ajal tuleb paremasse esijalga mingi naljakas valu. Ei, ma saan ikka jätkata, aga lihtsalt infoks, et seda vahel juhtub… oooh, pall!”. Samuti kaasneb halva rühiga treenides võime keha valusignaale ignoreerida, mis omakorda loob keskkonna, kus lihaskonna esmane eesmärk on valu vältimine mitte parima võimaliku lihasmotoorika arendamine. Ja kõik see saab alguse vaid natuke puudulikust stabiliseerivate lihaste tööst …

Halva rühiga tasakaaluharjutuste tegemine (näiteks halva rühiga tasakaalupatjadel taidlemine) kinnistab vaid halba rühti ning füüsiline treening ilma rühitreeninguta loob rammusa pinnase liigeste ja lihaste puudulikuks tööks. Alati, kui õpid (või õpetad koerale) uusi harjutusi sooritama halva rühiga, siis kinnistub vale lihasmotoorika. Samuti viib halb staatiline rüht (nt halb rüht seismisel) alati halva dünaamilise rühini. Ehk siis rüht liikumisel ei saa kunagi olla parim võimalik, kui rüht seismisel on vilets.

Koeraga võimlemine ehk rühitreening ehk stabiliseerivate lihaste treening peaks kuuluma IGA koera füüsilise treeningu juurde ning eriti oluline on see sportkoerte puhul. Me ei saa kunagi eeldada puhtalt koera auhinnaliste kohtade põhjal, et koeral on hea rüht ja stabiliseerivad lihased ei vaja treenimist. Stabiliseerivate lihaste treening on füüsilise treeningu alustala, ilma milleta ei ole üldsegi mitte tagatud kogu ülejäänud füüsilise treeningu efektiivsus. Vastupidi, ilma stabiliseeriva treeninguta (võimlemiseta) võivad kõik keerulisemad füüsilise treeningu elemendid nagu jõutreening ja kiirustreening hoopis vigastusega lõppeda. Ja muide, seda ei tasu karta, et võimlemisharjutused liiga lihtsad on – kui koer on võimeline, siis saab võimlemisharjutusi ehk stabiliseerivaid harjutusi üsna keeruliseks teha 😉 Võimle oma koeraga ja ta keha tänab sind 🙂

Olge muhedad ja head võimlemist!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s