Kes on Mr Bo?

Minult on viimasel ajal küsitud, miks ma kirjutan ainult koerte võimlemisest ja mitte sõnagi muudel teemadel? Eks see blogi on ennekõike mõeldud ikkagi koerte füüsilise tervise teemadel arutlemiseks 🙂 Aga seekord teen erandi ja kirjutan mulle väga südamelähedasel teemal nagu austraalia lambakoer ehk suupärasemalt aussie. Ja ajastus ei saakski olla parem – nimelt minu noorim koer, Mr Bo (sõpradele lihtsalt Bo), sai just aastaseks. Nii et räägime natuke sellest, kes on Mr Bo ja austraalia lambakoerad üldisemalt.

Bo on minu kolmas aussie ning minu esimene tööliini aussie. Mult on tänavalt küsitud, et ega ma kasvatajalt petta ei ole saanud oma “aussiega” ning kas tegu ikka on puhtatõulise koeraga. Võite puhata südamerahus, ma ei ole petta saanud 🙂 Aussie on üks nendest tõugudest, kellel on lahknevus töö- ja näituseliinide vahel. Tööliini aussied on tihti tagasihoidlikuma karvkattega (minu jaoks meeletult suur pluss, ma ei viitsi üldse koera harjamisega pead vaevata), väiksemad ning kergema kondiga kui näituseliinidest sugulased. Üldiselt on näituseliinide esindajad rohkem “pildil” ning tööliini aussiesid aetakse sageli segamini teiste sarnaste tõugudega, näiteks border colliedega. Tööliinidest pärit aussiedel on tihti ka mitmekesisem värvivalik; neid leiab ühevärvilisi või minimaalsete märgistega, samuti võivad nad olla tervenisti merle mustriga ilma valge või beeži märgistuseta või kahevärvilised, nt must või punane valge märgistusega.

SAMSUNG CSC

Kutsikas Bo

Austraalia lambakoera ajalugu

Ajalooliselt ei ole aussied üldsegi mitte pärit Austraaliast nagu nimi vihjab, vaid hoopis USAst. Aussiede täpne päritolu on segane, sest neid tööks kasutanud karjased olid kirjaoskamatud ning suuresti põhineb info külarahva juttudel. Arvatakse, et austraalia lambakoer pärineb algupäraselt Hispaania mägialadelt, kus baskid lambaid kasvatasid. 19. sajandil liikusid baskid koos oma koertega Austraaliasse, kus lambakasvatus õitses. Nõudlus austraalia villa ja lammaste järele kasvas ning neid transporditi ka Põhja-Ameerikasse. Baskid koos oma lambakoertega liikusid karjaga kaasa. Põhja-Ameerikas hinnati nende “väikeste siniste koerte” oskuseid kõrgelt, neid ristati kohalike karjakoertega ning 20. sajandil kujuneski välja austraalia lambakoer nagu teda tänapäeval tuntakse. Austraalia lambakoera lähimateks sugulasteks peetakse pürenee lambakoeri ning austraalia kooliesid, kelle juured ulatuvad samuti Hispaania mägismaadele.

1957. aastal asutati ASCA (Australian Shepherd Club of America), mis on üks suurimaid ühele tõule pühendatud organisatsioone maailmas. 1977 pani ASCA paika aussiede esimese tõustandardi, mis sai aluseks ka tänapäeva AKC ja FCI tõustandarditele. 1991 tunnustas tõugu AKC ja 1996 ka FCI (lõplik FCI tunnustus 2007). Tänapäevani on ASCA organisatsioonina tähtsal kohal kui töökatsete korraldaja ja töötiitlite väljaandja. Tööaussiede puhul juhtub tihti, et nad ongi registreeritud vaid ASCAs, paljudes riikides ei ole neid koeri võimalik kohalikes kennelliitudes registreerida ning sellisel juhul on FCI silmis tegu justkui tõuta koeraga (olgugi, et koer on registreeritud organisatsioonis, kes kirjutas tõustandardi ning on aastakümneid olnud antud tõu esindajate ametlik ja põhiline register). 

Väidetavalt oli kuni 1970ndateni aussie rangelt vaid töökoer, kes pidi hakkama saama igasuguse karja ajamisega, sh lambad, pardid, veised. Lisaks karjatamisele on aussiedel ka tugev valveinstinkt. Austraalia lambakoera kui tõu väljakujunemise tippaastatel 1940ndatel ja 50ndatel oli keskmises farmis (või vist oleks õigem öelda rantšos?) 25 000 lammast ning farmi territoorium 1150 km2. Aussie oli farmerite esimene valik oma vastupidavuse ning intuitsiooni tõttu – nad suutsid karmides tingimustes suure karjaga iseseisvalt töötada ning karjatades ise otsuseid vastu võtta. Praegugi, kui ma loen Facebookis postitusi töökarjakoerte gruppides, siis suurte karjade ajamiseks pikkadel distantsidel otsitakse USAs siiani ennekõike tööliinide austraalia lambakoeri. Kuigi aussie peaks hakkama saama igasuguse karjaga (ning suutma end kiiresti kohandada karja eripäradele), siis ikkagi jääb kõlama, et osad liinid on tugevamad lammaste ajamises, osad veistega. Veiste ajajate puhul hinnatakse veel eraldi, kas koer eelistab veist pigem selja tagant ajada või on valmis ka veisega silm silma vastas seisma ja looma liikuma suunama. Oma töös peab aussie kõhklemata olema võimeline järsult kiirendama ja pidurdama ning järske pöördeid sooritama. Koduses elus eeldatakse aussielt, et ta on mõnus perekoer, kes suudab lihtsalt puhata ning oleks vajadusel toas märkamatu.

aussie-cow1

Aussie veisega lustimas. Pilt on pärit siit

Samas, olgem ausad, sellist suurt koertega karjatamist tihti enam ei toimu (eriti Euroopas) ning seetõttu on aussiede head tööomadused pigem rakendamata, väikeste karjade ning täppistöö puhul jäävad nad teistele tõugudele tihti alla. Euroopas aretavad töö-aussiesid entusiastid, kellel on lambad sageli võetud pigem koera treenimiseks 😀

Aussiede ajaloo kohta saab rohkem lugeda alltoodud linkidelt. Selle ajaloo jäädvustamise eest võlgneme tänu ühele esimesele aussiede kennelile Las Rocosa ning Hartnagle perekonnale 🙂

http://www.lasrocosa.com/aussiehistory1.html

http://www.lasrocosa.com/aussiehistory2.html

https://allaboutaussiesblog.wordpress.com/

Bo päritolu

Bo saamislugu ulatub tegelikult juba mitme aasta tagusesse aega, kui ma avastasin tööliini aussied ning nendest leebelt öeldes vaimustusse sattusin. Küll aga heidutasid mind kuuldud jutud, et töö-aussie võtmiseks pead püstihull olema ning ilma oma talu ja karjata ei tasuks sellele üldse mõeldagi. Õnneks ma liiga pikalt sellesse ei süvenenud ja hakkasin sugupuid uurima. Siinkohal olid väga suureks abiks näiteks Youtube-i videote põhjal leitud tööaussiede omanikud, kes mu küsimustele lahkelt vastasid, samuti sain abi erinevatest Facebooki gruppidest ning tervelt trobikonnalt USAs baseeruvatelt kasvatajatelt (aitäh, aitäh, aitäh 🙂 ). Peagi hakkas tekkima aimdus, millistes liinides (“liinid” näitavad koera päritolu ning tihti ühtivad liinide nimetused kennelnimedega) esineb rohkem epilepsiat või reaktiivsust, millistest liinidest koerad on intensiivsemad ning kus liigub rohkelt mulle sümpaatseid iseloomujooni. Tervest hunnikust nõuannetest, mis ma kogusin, tulid läbivalt välja kaks olulist punkti: 1) tööaussie võtmiseks ei pea hull olema ja tegelikult on nad väga vahvad kaaslased ka siis, kui neile ei ole karjatamistööd pakkuda; 2) minu silmis hea iseloomu jaoks tuli otsida Crown Point liine.

Koera puhul on minu jaoks meeletult oluline, et tal oleks hea kehaehitus (loe rohkem siit), mis ei sea piiranguid erinevate (spordi)aladega tegelemisel, ning hea iseloom. See viimane on vaat et kõige tähtsam, sest lõpuks tuleb ju koeraga mõnusalt koos elada. Hea iseloom tähendab minu jaoks, et koer on avatud uutele asjadele; tal ei ole suuri hirme teiste koerte, inimeste, uute kohtade, helide või uute asjade ees; ta eristab hästi töö- ja puhkeaega; ta on väga koostööaldis ning kergesti motiveeritav nii toidu- kui ka mänguga. Kindlasti on mul neid kriteeriume veel, aga kõik ei tule meelde 😀 Samuti ei ole kõik kriteeriumitest samaväärsed, mõned on teistest olulisemad. Ning jah, need kriteeriumid on geneetilise soodumusega ning kui on konkreetsed ootused koerale, siis tasuks koera sugupuud ning ka kasvataja aretusvalikuid natuke uurida 🙂 Aaa, saba peaks ka minu aussiel olema 🙂

SAMSUNG CSC

Bo seisak külgvaates. Ilus “kuldse kesktee” kehaehitus, kuigi selg võiks olla sutsuke pikem 🙂

Bo on pärit üsnagi noorest kennelist Austrias. Ta kasvataja ei ole “plekita” ning aastatetagusest aretustest on tulnud nii reaktiivseid koeri kui ka epilepsiat. Mis on minu jaoks oluline – see kasvataja ei ürita neid murekohti varjata, räägib neist ausalt ning selgitab, kuidas ta on oma valikuid muutnud, et sarnased mured ei korduks. Samuti on kasvataja viimaste aastate pesakondadest näha, kuidas kehaehitus on saavutanud ilusa ühtlase taseme, ametlikud terviseuuringud on korras olnud ning kasvandikel ei esine käitumisprobleeme. Kuna aussiedel ei ole täiesti tervet sugupuud, siis minu meelest on ausus meeletult oluline omadus kasvataja juures. Ma eelistan iga kell kasvatajat, kes sugupuus murekohad näpuga kätte näitab ning ei ütle lihtsalt, et kutsikatel on terve sugupuu – sellist asja ei eksisteeri ning selline väide näitab pigem kasvataja enda teadmatust (või soovi midagi varjata). Boga tuli kaasa ka ASHGI (Australian Shepherd Health & Genetics Institute) sugupuu analüüs, kus on Bo sugupuus teadaolevate haiguste esinemissagedused välja toodud. 

Bo ema ja isa on mõlemad kasvataja enda koerad ja ma olen nende mõlemaga kohtunud ning näinud neid nii koduses elus kui ka töötamas. Bo isa on valdavalt Crown Pointi liinidest pärit koer, kes annab tugevalt edasi avatud ja sõbralikku iseloomu. Ta on väga hea töökoer, kes eelistab töötada lammastega, aga saab hakkama ka veistega. Bo isa täisõde oli 2018. aasta kokkuvõttes ASCA karjatamisvõistluste edetabelis 8. kohal (terve maailma peale). Bo isa vähemalt kahte täisõde kasutatakse samuti aretuses ning nad annavad enesekindlaid ning avatud meelega kutsikaid, kes teevad edukalt agilityt ning päästet. Bo isa on ASCA agility tšempion.

Bo ema on kasvataja enda aretatud koer, kes pärineb vanadest Fairoaks liinidest (üks vanemaid tegutsevaid aussiede kenneleid) ning kellel on sees ka Crown Point liine ja veise ajamiseks aretatud Cut´n Loose liine. Bo ema on natuke vaoshoitum kui Bo isa, aga enesekindel ja tööle orienteeritud koer, kellel on väga hea mängutahe. Bo ema poolõed ja -vennad on edukad agilitys ja karjatamises ning on oma töötiitlitega teeninud Bo vanaemale välja Hall of Fame (HOF) tiitli. HOF tiitli saab emane koer, kelle järglastel on vähemalt 8 (töö)tiitlit. Kasvataja ise harrastab pigem karjatamist ning Bo ema teenis juba enne 3. eluaastat ASCA karjatamise tšempioni tiitli.

Bo kasvataja esmane eesmärk on aretada koeri, kes ennekõike oleksid mõnusad aktiivse elu kaaslased. Ideaalne aussie on tema silmis töös intensiivne, aga kodus puhkab. Bo pesakonnast lootis kasvataja saada hea karjatunnetusega enesekindlaid ja muretuid koeri, kellel on väga tugev mängutahe, kes on pigem väikesed, kerged ja kiired ning sobivad koerasporti (nii kuulekusse kui ka agilitysse). Seetõttu tuli mulle ka isane kutsikas, sarnaste liinidega emased on pigem väikesed ja võivad olla ca 45-47 cm turjaga. Kuna ma soovin agilityt teha, siis maksi klass oleks sellise turjakõrgusega koerale natuke liiga karm. Seega tuligi meie perre isane ja seega ka oma kasvult maksi klassi paremini sobiv aussie 🙂 Aastaselt on Bo turjakõrgus 52-53 cm ja kaal 18 kg. Bo on registreeritud nii FCIs kui ka ASCAs.

Milline on Bo tegelikult?

Kehaehituselt Bo mulle väga meeldib. Ta näeb välja nagu isane koer – see võib tunduda iseenesestmõistetav, aga ei ole 🙂 Tal on tugev rindkere ja kael ning pea on maskuliinsem kui näiteks ta õdedel. Bo kehaehitus vastab minu jaoks nurkade artiklis toodud kuldsele keskteele, tal on ilus esinurk ja ilus taganurk. Samuti on eestvaates ta esijalad õla- ja küünarliigesega samal joonel; tagantvaates on puusad, põlved, kannad ja käpad ühel joonel. Selg võiks Bol sutsuke pikem olla, aga ega kõike head ju ka korraga ei saa 😀 Bo on nobe, talle meeletult meeldib hüpata ja tal on palju jõudu – seda võrreldes mu teiste samas mõõdus koertega. Karvkate on Bol mõõdukas, nii nagu peabki. Ajapikku kasvab see pikemaks (minu õuduseks 😀 ), aga see jääb kergesti hooldatavaks ning vajab harjamist pigem harva. Nii et need jutud, kui palju aussie ikka karva ajab ning karvahoolduseks peab groomeri juures käima, jäävad mulle kaugeks.

Bo on väga optimistlik koer, kellele meeldib meeletult mängida. Ta on mu esimene koer, kelle puhul ma saan lõpuks aru sellest väitest, et läbi mängu on paljusid asju koerale lihtne õpetada. Bo suudab terava mõistuse ja tähelepanu säilitada ka üsna tõsises mängutuhinas. Lisaks mängule on Bo ka väga toidumotiveeritud. Bo on kontaktne, vägagi koostöövalmis ja nutikas koer. Pere teiste koertega on Bo pigem viisakas ja ei tiku kiusama. Võõraste koertega ta ise kontakti väga ei otsi, aga ta ei heitu, kui nad ligi tulevad. Inimestest vaimustub Bo natuke liigagi palju. Bo armastab igasuguseid olukordi, kus ta tähelepanu saab. Näiteks on kliinikud tema meelispaik ning avalikel üritustel, kus saab natuke esineda, on ta täitsa oma sõiduvees. Kodus olles Bo puhkab kas oma asemel või kaisus (kaisutamine meeldib talle väga), kuigi see ei ole alati nii olnud ja meil oli puberteediea alguses periood, kus ta mööda tuba parkuuris ja seinu mööda üles ronis…

_MK_0964

Bo poseerimas ühel sotsiaalsel üritusel. Foto: Meeli Küttim

Kui välja tuua mõningad murekohad, siis kindlasti on üks nendest ettevaatamatus, poisile kohaselt tormab ja hüppab Bo trennihallis või jalutuskäikudel ilma tagajärgedele mõtlemata. Samuti on ta väga impulsiivne ning mõningates olukordades frustreerub kergesti, kui asjad ei lähe päris nii nagu tema on planeerinud. Näiteks, kui tuleb kliinikust või rahvarohkest kohast lahkuda – Bo jääks enamasti nendesse kohtadesse kauemaks.

Hetkel tegeleme Boga võimlemisega ning kehatunnetuse arendamisega. Samuti osaleme Fanny Gotti hüppetehnika (Bo vanuses pigem sammu seadmise) kursusel, et enne muud sporditrenni õppida selgeks võimalikult efektiivne ja keha hoidev hüppetehnika. Kui see kursus on läbitud, siis ilmselt alustame agility trennidega. Meie hüppetehnika koolitaja on kasutanud Bo hüppetehnika kohta sõnu nagu “balanced”, “nice style” ja “powerful” – mida rohkemat tahtagi aastasest koerast? Kevadel loodan temaga minna ka karjatamise trenni. Kui temas vähegi karjatajat on, siis tahaks selle alaga kindlasti ka jätkata ning ehk kunagi ka võistlustele jõuda 🙂

Siin on üks video meie hüppetehnika kursuselt, me oleme alles väga algajad 🙂

Ma väga loodan, et teistelgi tekkis huvi just tööliini aussiede vastu, nendel on põnev ajalugu ning mõelda vaid, millistel territooriumitel nad pidid hiiglaslikke karju ajama! Häid tööaussiesid (nagu iga head koera) peab küll kohati tikutulega taga otsima, aga minu silmis on nad seda väärt 🙂 Enamikke videosid ei saa ma teiega privaatsussätete tõttu jagada, aga panen siia paar avalikku videot Euroopa agilityradadel võistlevatest aussiedest 😉

Aga oota, esimesena tuleb ikkagi 2018 Calgary Stampede karjatamise MM-i võitnud aussie Dan, kes oli esimene mitte-border-collie, kes selle suure ja maineka võistluse võitis:

 

Kenneli Wild Divine kasvandik ja aretuskoer:

Kennel Red´n Ready noor kasvandik:

Kennel Origine II kasvandik:

 

   

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s